Selle nimetusega tähistame täiesti uut teadusharu muusika
teaduse ja folkloori piirimail. Vanuseks võib talle anda vaevalt mõ
ne aasta. Eesmärgiks on erinevate sugulas- või naaberrahvaste või alade võrdlemisega (usaldusväärsete kogumike alusel) kindlaks te
ha rahvalaulude esialgsed tüübid, rahvamuusika sugulus või vas
tastikune mõju. Seega on võrdleval muusikafolklooril mõnevõrra sarnasust võrdleva keeleteadusega.
Vastava ala spetsialistide tööd raskendab see, et usaldusväär
seid rahvamuusikakogusid on äärmiselt vähe. Sest kui ju tt on tüü
pide fikseerimisest, siis ei piisa viiekümnest-sajast, selleks on vaja tuhandeid meloodiaid. Näiteid ei tule kaugelt otsida, kasutamiskõlb
likku rahvalaulukogumikku pole ka ungarlastel. Mitusada meloo
diat esitavas Bartalusi nn. universaalkogus on vaevalt 300—400 ungari rahvalaulu, kriitikat on pälvinud ka nende üleskirjutamine.
Palju kasutamiskõlblikumad on ’’Ethnographias” laialipillatuina toodud rahvalaulud. Koos Bartalusiga annab see aga vaevalt roh
kem kui 500 viisi, mis ungarlaste poolt asustatud territooriumi suurusega võrrelduna pole siiski piisav teaduslikuks uurimistööks.
Rumeenlased on veel vaesemad, sest neil pole ei head ega halba ko
gumikku. Meie regiooni parim rahvalaulukogumik on slovakkidel, see on avaldatud ilma igasuguse toetuseta. Materjali ei ole kogu
nud spetsialistid; suhteliselt hea raamatu ilmumine on kirikuõpe
tajate ja kooliõpetajate tagasihoidliku töö tulemus. Väljaandele eijõua mahu ega materjali õige üleskirjutamise poolest Bartalusi nn. universaalkogu lähedalegi, ehkki see on ilm unud riigi ja Kisfaludy Seltsi toetusel. Horvaadid on andnud välja 1600 meloo- *
* Slovenské Spevy. (1800 viisi klaverisaateta, laekumise jäijekorras.)
diat pealkirjaga ’’Lõuna-slaavi rahvalaulude kogumik”*, laulud on hästi esitatud, grupeeritud teksti järgi. Kahjuks on nimetatud kogu
mik täiesti üleliigsete klaverisaadetega mahukaks aetud.
Saksamaal on paljude suuremate-väiksemate kogumike kõrval olemas ka suur, 1600 meloodiat sisaldav teos. Erki ja Boehme’i
’’Deutscher Liederhortis” (Leipzig, 1894) on viisid rühm itatud sa
muti tekstide alusel. Erki käsikirjast on jäetud välja kirjastusele mitte meeldinud osad ja siivutu tekstiga laulud. Seega pole ka ni
m etatud kogumik teaduslikust seisukohast võetuna laitm atu.
Väiksemad-suuremad kogud on olemas ka prantslastel, inglastel, venelastel; ükski neist pole ülevaatlik ja ei sisalda meloodia ana
lüüsi. Hispaanlastel, portugallastel ja itaallastel pole usaldatavat kogumikku üldsegi olemas.* **
Üldiselt pöörati varem kogudes peatähelepanu tekstile, viis kir
jutati üles kõrvalainesena, või korjati materjali valikuliselt, pööra
tes tähelepanu muusikalisele väljendusrikkusele, huvitavusele, paljudest sama karakteriga meloodiatest valiti välja üksnes paar
— ühesõnaga, jättes kõrvale teadusliku analüüsi aspektid. Vii
maste kohaselt tuleks koguda kõik materjal, saamaks kätte võima
likult kõik variandid. Seega on vanad väljaanded fragmentaarsed, neis on pearõhk tekstil jne.
Algatus ei kuulu seekord mitte Lääne-Euroopa mõnele suurele rahvusele, vaid soomlastele. Soome Kirjanduse Selts annab välja soome rahvalaulude täieliku kogu, Ilmari Krohn on selles toonud kõik soome rahvalaulud teatud süsteemi alusel leksikaalselt orga
niseerituna. Tegemist on esimese sammuga võrdleva folkloori alal, kuna selliselt liigendatud kogumikus satuvad sama tüüpi esinda
vad meloodiad väheste eranditega üksteise lähedale, mis samuti ülevaatlikkust lisab.
Krohni meetod on järgmine. Grupeerimine toimub laulude ük
sikute ridade (ühikute) meloodiliste kadentside alusel. Meloodiad on tavaliselt 4-realised (-ühikulised). Kui need koosnevad kolmest või kahest ühikust, siis tuleb üht või kaht osa vaadelda korratava
tena ja nii teeme viisist kujutluses 4-ühikulise. Meloodiaridade lõ
pul esinevad järgmised kadentsid: täielik ja poolkadents toonikal, täielik ja poolkadents dominandi (harvem esineb) alumise
dominan-* Fr. S. Kuhac, Juzno-slovjanske narodne popievke, Zagreb 1880.
** Vt, Pierre Aubry, Esquisse d’une Bibliographie de la Chanson Populaire en Europe, Paris 1905.
di kadents (mažooris), paralleelselt toonika-ja dominantkadents (mi
nooris). Seega toimub rühmitamine seitsme kadentsi järgi. Algul vaatleme neljanda rea kadentsi, saadud grupid rühmitame teise rea kadentsi järgi, uuem jagamine toimub esimese ja lõpuks kolmanda rea kadentsi alusel.
Sellisel viisil saadud grupid on ikka veel nii ulatuslikud, et va
jalik on edasine jagamine. Seda tehakse kõigepealt tonaalsuse järgi ning lõpuks meloodia helikõrguse ulatuse järgi.
Ungari ja naaberrahvaste meloodiate grupeerimisel tuleb seda meetodit mõningal määral muuta.
Põhiprintsiip — et rühmitame kõigepealt realõppude alusel — säilib, kuid seda ei rakendata rea kadentsi alusel, vaid rea viimase heli järgi.
Lihtsama arusaamise huvides kirjutame meloodiad üles nii, et nende viimane heli oleks g.
Esimesse gruppi satuvad need meloodiad, mille teine rida lõpeb kõige madalamal helikõrgusel, näiteks c-ga. Järgmisse gruppi satu
vad need, mille viimane heli on d, siis es, siis e jne. Nii saadud gru
pid rühmitame esimese ja lõpuks kolmanda rea järgi samamoodi.
Teine aspekt on lõppkadentsi tonaalsus: V-I, IV-I või VI-I.
Lõpuks grupeerime helikõrguste ulatuse järgi, Ja kui isegi pä
rast seda näib mõnede rühmade ulatuse tõttu olevat vajalik edasi
ne rühmitamine, siis võime aluseks võtta näiteks ridade pikkuse (silpide arvu järgi), meloodia ülesehituse, vormi.
Kui kunstlikuna ridade esmane jaotamine kadentsiheli järgi esimesel hetkel tundubki, näeme praktikas ometi, et see toob kõige paremini esile suure osa variantidest ning meloodiate raskemini tuntava analoogse ülesehituse. Sekundaarsed jne. jagamiste mee
todid on veel veidi ebakindlamad. Neid tuleb täiustada, pidades sil
mas põhimõtet, et liikumine toimugu madalamalt kõrgemale, liht
samalt keerulisemale.
Kui eksisteeriksid ungari, slovaki, rumeenia, horvaadi seda süsteemi kogumikud, alles siis saaks alustada rahvalaulude tegeli
ku võrdlemisega. Ja siis saaks teaduslikul alusel demonstreerida, millised on puhtalt ungari rahvalaulu tüübid, milliste puhul on tä
heldatav võõras mõju, millised on ülevõetud viisid. Sest selle kõige kindlaksmääramiseks ei piisa — nagu paljud naiivselt räägivad — nn. heast ungarlikust tundest, kuna tegemist pole m itte tunde, vaid teadusega. Siis saaks täpselt näidata, millisel määral eksivad need, kes nimetavad kõike seda, mida ungari talupoeg laulab, un
garipäraseks (mis pole saksapärane); kuidas eksivad need, kes ü t
levad, et ungari rahvalaulu ei eksisteeri, sest ungari rahvalauluna tuntud muusika olevat tegelikult slaavi päritolu *
Seni kuni selliseid kogumikke pole, peab rahvalaulu-uurija pü
henduma esmajoones laulude kogumisele, käia ei tule mitte ainult ungari külades, vaid ka naabrite juures. Palju kahtlast saab sel
geks ka kogumistöö käigus, ehkki tähtsad lahendamata küsimused alles ootavad lahendust. Nii näiteks pole veel jõutud selgusele un
gari vanade 8-ste laulude ja rumeenlaste samasuguse vormiga vii
side suhtes. Ma ei saa määrata kindlaks piiri, millest ühel pool on tegemist nende 8-ste ridade ungari tüüpidega, teisel pool aga ru meenia variantidega.
Ungari alalt on meil olemas rohkesti materjali (umbes 3000 vii
si), mis on esialgu korrastamata ja avaldamata. Nüüd tuleb võtta käsile rumeenlaste hiiglasuur veel läbikammimata maa-ala, suu
rem osa sellest on rahvamuusika uurijatel veel läbi käimata. Pea
me õppima tundma ruteenide rahvalaule, tuleb korvata Kuhaci ko
gu mahulisi puudujääke. Ja siis on koos materjal, mis on vajalik ungari rahvalaulutüüpide ning nende karakteri teaduslikuks fik
seerimiseks.
* Mõne esmaklassilise muusiku vastava eksituse põhjuseks on rohked meloodialaenud. Tegemist on asjaoluga, et paljud meie üldtuntud rahva
laulud on laenatud slaavlastelt. Kes antud küsimusega põhjalikult pole te
gelnud ning ei tunne ära harvem kuulda olevaid tõelisi vanu ungari 8- ja 12-realisi viise, see teeb — mitte küll pahatahtlikult — eksliku järelduse.
BÉLA BARTÓK