1. Keeleteaduse seisukohalt on üks viimaste aastakümnete tähtsa
maid sündmusi interaktsioonilise vaateviisiga kommunikatsioo
niteooria tekkimine ja teiseks psühholoogia arenemise erakordne kiirenemine. (Paistab, et psühholoogia kujuneb üheks meie aja tähtsaim aks teaduseks, See tuleneb muu hulgas sellest, et huvi psüühiliste nähtuste vastu kasvab järjest kogu m aailm as.)1
Need kaks teadusharu on paratam atult mõjunud keeleteadu
sele ja nende kolme teaduse piirialadel on arenenud ja on ka meie päevil arenem as uurimused, mille tagajärjel ja tulem usena on muutumas varasem käsitus keelest. Keelel hakkab välja kujunema täiesti uus mõiste. See integreerib endas tulemusi, mida on saavu
tanud kommunikatsiooniteooria ning psühholoogia, ja nii on ka keeleteooria — uue problemaatikaga rikastudes, uue käsitusviisi võimalusi avastades, uute ülesannete kannustusel — tugevasti muutumas. See seletab ka, miks pole teoreetiliste uurim uste tä hendus ja teooria kui niisuguse tähtsus keeleteaduse ajaloos veel kunagi olnud nii suur kui meie päevil. Nii rahvusvahelist kui ka Ungari keeleuurimise välja iseloomustab ennekuulmatu huvitõus teoreetiliste küsimuste vastu: üksteise järel tekivad erinevad teoo
riad ning koolkonnad, ja sageli põrkavad halastam atult kokku täiesti äärmuslikud vaated, mis pretendeerivad pahatihti ainu- maksvusele ja on ägedad ning sallimatud.
2. Keeleuurija pilguga vaadatuna on kommunikatsiooniteoorial koos psühholoogiaga tähelepanuväärne roll selles, et keel asetuks maailma asjade hulgas — vähemasti senisest palju enam — oma õigele kohale. — Vaadakem seda küsimust esiteks kommunikat
siooniteooria aspektist.
Keeleteadus oli varem filoloogia. Tänapäeva arusaamale
vas-tav, kaasaegne keeleteadus võib tagasi vaadata vähem kui kahe- saja-aastasele minevikule, Filoloogia ja hiljem temast eraldunud ning iseseisvunud keeleteaduse vahel ei ole sidemed katkenud ka pärast keeleuurimise iseseisvumist. Kõige olulisemaks ühendusko
haks nende vahel jäi see, et nii filoloogia kui keeleteadus uuris keelt — tahes-tahtmata — konkreetsest kommunikatsioonisituat- sioonist lahutatuna, reaalsete seoste võrgust väljatõstetuna, pea
aegu s t e r i i l s e t e s t i n g i m u s t e s . Filoloogid ja kitsa
mas mõttes keeleuurijad mõistsid — ja mõistavad teataval määral veel tänapäevalgi — keele all eeskätt k i r j u t a t u d keelt, teksti.
Nii ei saanud kommunikatsiooni asjaoludele ja komponentidele keeleteaduslikes uurimustes osaks väärilist tähelepanu ja need jäid lõppkokkuvõttes tegelikult kõrvale. Sel kombel tekkis oma
moodi paradoksaalne olukord: võimatu oli keeleuurijatel mitte nä
ha, et keel on in imestevaheliste kokkupuudete tähtsaim vahenda
ja — ja seda ka kinnitati keeleteaduses deklaratiivselt paljude poolt ja palju kordi —, keelt aga uuriti siiski — nagu ma juba eel
pool märkisin — kommunikatsioonisituatsioonile tähelepanu pöö
ram ata, või kui arvestatigi ’’situatsiooniga”, siis ei osatud küllalda
sel määral näha kõiki selle tegureid ja seoseid.
Ometi on keele peamine ja kõige tähtsam funktsioon — ja seda on tänapäeval ikka selgemini näha — inimestevaheliste kokkupuu
dete ja kooperatsiooni võimalikuks tegemine. Selle funktsiooni raa
miks on aga kommunikatsioon. (Ma ei kasuta siinkohal term init kommunikatsioon mitte termini teadustus sünonüümina, vaid kahe poole omavaheliste kokkupuudete tähenduses.) Kommunikatsioon ehk keele kommunikatiivne funktsioon (= konkreetne kõneline kokkupuude; kõne fakt) tähendas keeleuurija jaoks varem ühelt poolt ühekülgselt teadustust, teiselt poolt oli aga lihtsalt üks tegur keelt moodustavate tegurite väärtusskaalas, parimalgi juhul suu
relt osalt midagi formaalset.
Selles, et keeleuurijad ei saanud küllaldasel määral aru kom
munikatiivse funktsiooni tähtsusest, oli oluline osa etendada ka as
jaolul, et keeleteadus uuris — vähemasti Saussure’i ilmumiseni, aga veel tükk aega pärast sedagi — ühekülgselt keele ajaloolisi as
pekte, huvitus suurelt osalt ainult nendest ja jättis kõik muu, mis ei olnud ajaloolisuse kategooriasse liigitatav, oma uurim ustest praktiliselt peaaegu täielikult välja. Sellepärast tähendas Saussu
re’i dihhotoomia — diakroonia ja sünkroonia range ja täpne erista
mine — erakordselt tähtsat edusammu keele tõelisest olemusest ja funktsioonist arusaamise seisukohalt. Sünkroonuurimistel ei olnud
ju varem vastavat kaalu ja teaduslikku prestiiži. Vajalikku kaalu ja prestiiži hakkasid nad omandama alles meie päevil. Selle tule
m usena tõuseb paratam atult ka t õ e l i n e , e l a v keel palju enam tähelepanu keskpunkti kui varem.
3. Kommunikatsiooniteooria kutsus keeleuurimise väljal esile eriti jõulise ja elava ’’liikumise” ja aitas keeleuurijatel oma uurimustes julgemini vältida keeleajaloolisi seisukohti ja emantsipeeruda aja
loolise keeleteaduse tradisiooni, vaateviisi ja kehtivusskaala täni- nigi veel väga tugeva sugestiooni alt. See emantsipeerumine oman
dab kohati täieliku eituse vormi. Õnneks saab aga ikka selgemaks ka see, et sünkroonia ja diakroonia ei välista tingimata ja parata
m atult teineteist. Pole kahtlust, et oleks kohatu kõrvale heita kõi
ke seda väärtuslikku, mida ajaloolise vaateviisiga keeleteadus on saavutanud. Tegemist on hinnatavate ja jäädavate väärtustega, sest me ei võlgne neile mitte ainult keelte ja eri keeli kõnelevate rahvaste ajaloo põhjalikumat tundmist, vaid ka inimese, inimkeele, inimkultuuri ja inimmõtlemise ajaloolise väljakujunemise ja arene
mise täielikum a tundmise. Ja teisest küljest on ka üha rohkem neid,kes näevad selgesti, et ühelt poolt on ka niinimetatud desk
riptiivset laadi uurimustel eluõigus ja et teiselt poolt on nende üles
anne hoopis midagi muud kui see, mille täitm ist ajalooline kee
leteadus on oma kohustuseks pidanud ja mida ta — kuigi kaugeltki mitte täielikult — on ka täitnud. Sünkroonia ja diakroonia ei ole niisiis kaks teineteist vastastikku välistavat alternatiivi. Mõlemad vaateviisid ja meetodid on vaid ühe ja sama asja eri aspektid, mis teineteist vastastikku eeldavad ja täiendavad ja mis on võimelised oma uurimuste objektist — inimkeelest — ainult üheskoos täielik
ku pilti andma. — Piiri tõmbamine nende vahele on aga — nagu juba Saussure’gi seda välja ütles — hädavajalik ja vältimatu.2
Kusjuures me võime olla tunnistajaks sellelegi, et ka keele
teadus — sarnaselt psühholoogiaga — muutub meie ajal ikka ar
vestatavam aks. Ja see on ka arusaadav, sest keeleteadus uurib kõige täh tsam at inimestevaheliste kokkupuudete vahendajat — keelt, ja nii on ta ühiskonnateadustele niisama fundamentaalne teadus nagu loodusteadustele matemaatika.
4. Kommunikatsiooniteooria juhtis loom upäraselt tähelepanu k o m m u n i k a t s i o o n i l e kui niisugusele, kommunikatiiv
sele protsessile. Keeleuurija jaoks tähendab aga kommunikatsioon esmajoones keelt, see tähendab kõnet, kõnelisi kokkupuuteid, kõne ■ fakti. Kusjuures on ilmne, et kommunikatsiooni kõige tähtsam , kõige põhilisem ja kõige üldisem moodus on kõne. See tähendab
se-da, et igasuguse kommunikatsiooni alus on keel. Sellest said aru ühelt poolt kommunikatsiooniteooria loojad ja viljelejad, teiselt poolt aga pöörasid ka keeleuurijad - kommunikatsiooniteooria mõjul — varasemast rohkem tähelepanu kommunikatsiooni prob
leemidele ja teguritele. Ka k õ n e kui niisugune nihkus ikka enam huvi ja tähelepanu keskpunkti ja keel vabanes põhimõtteli
selt senistest steriilsetest ja abstraktsetest uurimistingimustest ja hakkas muutuma täiesti konkreetsete uurimuste objektiks. See oli suure tähtsusega asjaolu. See kõik ei toimunud aga korrapealt, üleöö. Ja keeleuurijate hulgas ei ole veel meie päevilgi üldiseks saanud arusaam, et keelt tuleb uurida eeskätt kommunikatsiooni keskkonnana, a r v e s s e v õ t t e s k õ i k i kom m unikat
siooni t e g u r e i d .
On üldiselt teada, et kommunikatsiooniteooria loojad ei olnud keeleuurijad, vaid matemaatikud, füüsikud ja kaugside spetsialis
tid (insenerid, tehnikud). Nende jaoks tähendas kommunikatsioon esmajoones kaugsidet, informatsiooni edastamist, kodeerimist, de
kodeerimist jne. Just selle tõttu olid nende uurimuste keskpunktis kommunikatsiooni kanali tõhusus ja kanali tõhusust kahandav m üra ja nendega seotud probleemid. Ühtlasi pürgisid nad kõige sellega seoses eksaktsete, matemaatiliselt formuleeritavate sea
duspärasuste kindlakstegemisele ja panid toime ka statistilisi uurim usi. Nii m uutus m atem aatika loomulikult väga tähtsaks kommunikatsiooniteooria teguriks.
Keeleuurijad etendasid varasemates kommunikatsiooniteooria uurimustes paratam atult teisejärgulist rolli. Ühelt poolt püüdsid nad lahti mõtestada vaid seda, mida kommunikatsiooniteooria spetsialistid olid kindlaks teinud — ma rõhutan veel kord: seoses kaugsidega (telekommunication) —, teiselt poolt püüdsid nad kohaldada k a u g s i d e s e i s u k o h t i keeleteaduses. Selles mõttes determineerisid nende uurimuste iseloomu keeleteaduse- välised tegurid. See tähendab, mitte keele sui generis probleemid, ja nii suruti keeleuurimise sisemised seisukohad loomulikult enam
vähem tagaplaanile.3
Ma pean siinkohal tähelepanu juhtima ühele häirivale termino
loogilisele paralleelsusele, millel oli samuti oma osa selles, et kom
munikatsiooni spetsiifilised keeleuurimuslikud probleemid ei ilm
nenud keeleteaduses küllaldasel määral. Ma mõtlen siin informat
siooniteooria — kommunikatsiooniteooria terminoloogilisele paral
leelsusele. On ilmne, et termin informatsiooniteooria asetab suure
ma rõhu esimesele isikule {sender-iie, encoder-iie) kui kommunikat
siooniteooria. Sellepärast ma eelistan viimast, sest see viitab juba kaheldamatult ja ühemõtteliselt kommunikatsioonipartnerile (re- ceiver-iie, decoder-iie), see tähendab keeleuurimises siiani üpriski kõrvalejäetud teisele isikule. (Kõigele sellele juhin siinkohal tähe
lepanu sellepärast, et sellel on edasise seisukohalt väga suur täh t
sus.) Teiselt poolt on informatsiooniteooria — kommunikatsiooni
teooria terminoloogiline paralleelsus veel tänapäevalgi olemas ja see tekitab veel tänapäevalgi palju segadust.
J a just sellepärast tundub olevat otstarbekas ka ungari termi
noloogias asendada termin teadustus (közlés) terminiga kommuni
katsioon (kommunikáció) (vähemasti kahe poole omavaheliste kok
kupuudete tähenduses). Teadustus viitab ju tänapäeval, hoolimata sellest, et ta on algselt kommunikatsiooni ’’peegelsõna”*, ü h e m õtteliselt esimesele isikule, s.t. täh istab ainult kommunikat
siooni saatjapoolt.
Nagu ma juba ütlesin, oli kommunikatsiooniteoorial oluline osa selles, et keele kommunikatiivne funktsioon ja kõneline kommuni
katsioon kui niisugune tõusid esiplaanile. Teiselt poolt langeb rõhk juba umbes viisteist-kakskümmend aastat keele sünkroonsele, deskriptiivset laadi uurimisele, ja ajaloolised vaatepunktid suru
takse ikka enam tagaplaanile. Neid deskriptiivseid uurimusi ise
loomustab aga ikka veel teatav ’’steriilsus”. Keel on enamasti ikka veel midagi konkreetsest kommunikatsioonisituatsioonist välja- tõstetut, ja selle tõttu jääb ikka veel varju palju niisuguseid olulisi tegureid, mida ei saa kahe silma vahele jätta, kui me tahame uuri
da, kirjeldada ja mõista t õ e l i s t keelt. Piisab, kui ma siinkohal muu hulgas viitan neile absurdsetele vaadetele, mille esindajad tahtsid keelest pilti anda ilma tähenduseta, tähendust vältides, keele all aga mõistsid tähenduseta, täiesti abstraktset, endassesu
letud ja fiktiivset struktuuri. — Sellest oleme õnneks juba üle saa
nud.
See konkreetsete kommunikatsiooniprobleemide ja ajaloolisust tähelepanuta jätvate deskriptiivsete seisukohtade esiplaanile tõus
mine kutsus — nagu ma sellele kaudselt juba viitasin — keeletea
duses esile tõelise revolutsiooni. See revolutsioon ei ole veel lõpule jõudnud. Me ei saa kaugeltki veel rääkida sellest, et keele uurimi
sest on täielikult kadunud ’’steriilsus” ja et on tõeliselt välja kuju
nenud ühtne, konsekventne, uus keelekäsitus ja sellele vastav uus
* Ungari keeles tuleb közlés ’teadustus’ verbist közöl ’teatama, aval
dama’, kus juursõnaks on köz ’ühine, üldine’, vrd. lad. communis. — Tlk.
meetod. Keeleteadus ei ole ikka veel küllaldaselt tunnistanud teise isiku tähtsust, kuigi üks kommunikatsiooniteooria tähtsamaid lcee- leuurimuslikke järeldusi on just see, et teine isik (receiver, decoder) on kommunikatsioonis niisama autonoomne, niisama tähtis ja nii
sama vältimatu komponent nagu esimene isik (sender, encoder)*.
Siiski on tänu neile keeleteaduslikele uurimustele, mis on tõuke saanud ja toimivad muu hulgas ka kommunikatsiooniteooria kan
nustusel, arvukalt uusi hinnatavaid tähelepanekuid ja tulemusi.
Keel ei ole enam ühemõtteliselt ja a i n u l t tekst nagu varem.
Tähtsaks on saanud kõne ekstralingvaalsed ja supersegmentaalsed tegurid, kõne mitteverbaalsed elemendid, kõnet saatvad asjaolud, kõnesituatsioon, žestid, miimika ja kõneline käitumine. Paistab niisiis, et meie päevil saab tõesti elav, tõeline keel üha enam keele
teaduslike uurimuste objektiks.6
5. Ja nüüd vaadakem seda küsimust ka psühholoogia poolelt.
Viiks väga kaugele, kui ma püüaksin siin vaadelda ja hinnata keelt puudutavat psühholoogiaalast ja niinimetatud keelepsühho- loogiaalast või psühholingvistikalist kirjandust. On ilmne, et me ei saa seda praegu ette võtta, aga sellest ei oleks ka meil praeguse teema seisukohalt erilist kasu. Sellepärast ma püüan näidata vaid seda, kuidas kaasluspsühholoogia* (kollektiivi psühholoogia, ühis
kondlik psühholoogia, ühiskonnapsühholoogia, sotsiaalpsühholoo
gia) on kaasa aidanud selleks, et keele mõiste läheneks meie päevil tõepoolest tõelise, kõnes funktsioneeriva, elava keele mõistele.
Miks langes mu valik paljude psühholoogia suundade hulgast just kaasluspsühholoogiale? — Õige mitmel põhjusel.
a) Keeleteaduses — peamiselt Wundti mõjul ja Saussure’ist peale dateeritavana — ilmneb juba ammust aega nõudmine uurida keelt ja keelenähtusi kaasluspsühholoogia aspektist. Ungari keele
teaduses rõhutas esimesena Zoltán Gombocz kaasluspsühholoogia seisukohtade kasutamise vajadust keelenähtuste uurim isel.8 — Aga Gomboczi algatusel ei olnud kuigivõrd jätku ungari keeletea
duses, ja seegi, mis oli, ei läinud palju kaugemale Gomboczi sedas
tustest. (Tegelikult ei olnhd olukord selles suhtes, see tähendab
* Selle ungari keelele iseloomuliku puristliku termini kohta on seletus antud tagapool. (Õieti tuleks seda terminit tõlkida puristlikumalt = társas lélektan. Aga eesti keeles on hingeteadus vanamoeline termin ja ei sobi un
gari keele täiesti normaalse sõna lélektan ’hingeõpetus’ vasteks; néprajz
’etnograafia’, ss. ’rahvakirjeldus’; selle tõttu on õigem tõlkida lélektan
’psühholoogiaks’). — Tlk.
kaasluspsühholoogia kasutamises keeleuurimisel, palju parem ka välismaal. Selle pärast ei saa aga etteheiteid teha keeleteadusele, sest enam asti ei ole sotsiaalpsühholoogia silti kandvad psiihholoo- giasuunad õieti siiamaani täpselt kätte leidnud oma spetsiifilist objekti ja ülesandeid ja ei ole sellest tulenevalt välja kujundanud ka oma asjakohaseid meetodeid.)
b) Kaasluspsühholoogia uurib psüühikanähtuste ühiskondlikku aspekti. Üks tähtsamaid ühiskonna- ja ühtlasi psüühikanähtusi on aga keel. Nii ei saa kaasluspsühholoogia isegi tahtes keelttähelepa- nuta jätta; ja niisiis tuleb tal paratam atult keele olemuse, funkt
siooni ja ühiskondliku rolli suhtes seisukoht võtta, seda seisukohta tuleb aga arvestada ka keeleuurijatel.
c) Üks kaasluspsühholoogia tähtsamaid — ja ikka tähtsamaks muutuv — probleemide ring on seotud just kommunikatsiooniga.
Kommunikatsioon püstitab aga ka keeleteaduse seisukohalt vaa
datuna — nagu sellest juba eelnevas juttu oli — erakordselt täh t
said probleeme.
6. Ühiskonna elu ja ühiskondlike nähtustega tegeleva teaduse tek
kimise võimalus oli põhimõtteliselt antud juba Aristotelese ära
tundmises, et inimene on ühiskondlik* olend (zóon politikon). Ome
ti pidi mööduma hulk aega, enne kui ühiskonnateadused üksteise järel välja kujunesid. Kaasluspsühholoogia kuulub aga ju st kõige nooremate teaduste hulka ja ei ole tegelikult veel tänapäevalgi pä
ris täpselt lahku löönud muu hulgas üldpsühholoogiast ja on niisiis veel tänapäevalgi muutumise ja kujunemise seisundis. Tema algus ulatub tagasi 1860. aastasse. Siis panid H. Steinthal ja M. Lazarus käima ajakirja nimetusega ’’Zeitschrift für Völkerpsychologie und Sprachwissenschaft”, mis avaldas juba ka kaasluspsühholoogia vaimus artikleid. (Väga oluline on tõik, et juba kohe alguses seos
tuvad tihedalt omavahel psühholoogia ja keeleteadus, nagu sellele viitab ka ajakirja nimetus.)
Kaasluspsühholoogia tekkimises ja arenemises oli peale üld- psühholoogia ja mitmete eri psühholoogiasuundade ja koolkondade oluline roll ka sotsioloogial, etnograafial ja keeleteadusel. Ja kõige uuemal ajal — nagu ma juba nimetasin — on kaasluspsühholoo- giaga interaktsiooni asunud ka kommunikatsiooniteooria.
Määrava tähtsusega sündmus edasise arenemise seisukohalt oli W. Wundti monumentaalse teose ’’Völkerpsychologie” ja keele
uurimise ning kaasluspsühholoogia seisukohalt ”Die Sprache” kahe
* Siinse terminoloogia kohaselt ’kaasluslik’ (társas). — Tlk.
k öite (1900) ilm u m in e. Wu&dt oli algselt arst, aga ta hakkas va rakult psühholoogia vastu huvi tundma. Ja sellal oli psühholoogia a in sak s m eetodiks introspektsioon. L oodusteadusliku h arid u sega W undti ei rahuldanud aga psüühikanähtuste introspektiivne u uri
m ine, sest ta ei pidanud seda objektiivseks, teaduslikuks. S ellep ä
rast ta alustas katselisi, instrum entaalseid uurim isi. N ende uuri
m iste jooksul veend u s ta aga väh eh aaval selles, et see, m ida ta in s tr u m e n ta a ls e lt ja in d iv id u a a lse lt u urib, e i o l e p s ü ü h i k a . N ii ta jõudis äratundm iseni, et inim ühiskonnal on n äh tu si ja tegureid, m ille m õistm iseks ja seletam isek s ei p iisa in d iviid iti tä h eld atu d ja p sü ü h iliste k s p e e t u d n ä h tu ste — olgu in tro spektiivne või instrum entaalne — uurimine. N ii on keel, kunstid, müüdid, tavad, ühiskond ise, õigus ja riik puha n iisu gu sed asjad, m ida ei saa ellu kutsuda üks inim ene ja m is on sel kombel paljude in i-m e s te ....inim koosluste — ühine looming, inim olendite kooper
atsiooni, koostöö tulem us. Sellest tulenevalt on aga ilm ne, e t nende n ä h tu ste u urim isel tuleb tähelepanu pöörata k ooperatsiooni kui n iisu g u se faktile, selle iseloom ule ja ka koopereerivatele pooltele või täpsem alt koopereerivate poolte spetsiifilisele rollile kooperat- sioonip rotsessis. — N ii m uutub täh tsak s kaasinim ene, kaaslane, partner, teine inim ene. N ii vabaneb psühholoogia p õh im õtteliselt introspektsiooni ja ü htlasi individuaalse vaatenurga kam m itsaist.
W undti kontseptsiooni olem usest jäi tegelikult edasi elam a ai
n u lt n ii palju, et nüüd ei uurinud psühholoogid p sü ü h ik an äh tu si enam m itte ain u lt in d ividu aalselt, vaid võtsid arvesse ka nende teatavaid sotsiaalseid, kollektiivseid seoseid. Sotsiaalpsühholoogiat
— nagu m a ju b a eespool v iita sin — ei saa tä n a p ä ev a n i pid ad a psühholoogia täp selt piiritletud alajaotuseks. Pigem on ta vaid m it
m esugu ste psühholoogiaalaste uurim uste, koolkondade, suundade, arusaam ade, probleemide, vaadete ja m eetodite raam. N ii sisaldab ta endas muu h ulgas m assipsühholoogiat, rahvapsühholoogiat ja rühm apsühholoogiat. (M eie päevil on sotsiaalpsü h holoogiasiseselt kõige levinum ad ju st rühm apsühholoogiaalased uurim used.)
T äielikkust taotlem ata loendan m a kom m entaarides7 n en de —•
keeleuurijate ja etnograafide — nim esid, kes on peale W undti sot
siaalpsühholoogia, kaasluspsühholoogia suundade tek k im ises ar
v e sta ta v a t osa eten dan u d või on sotsiaalp sü h h oloogia, k a a s lu s psühholoogia ja k eeletead u se vaatepu n ktist ja ka seo ses k eelega väh em alt olulisi seisukohavõtte esitanud. N ii palju kui neid loen- datuid on, peaaegu niisam a palju on eri seisukoha, probleem inäge- m ise ja m eetodi esindajaid. Neid ühendab ainult see, et kõik nad
o m ista v a d s e lle s v õ i t e is e s s e o s e s tä h t s u s t p s ü fth ik a n ä h tu s te ü hisk ond liku le aspektile ja uurivad ka k eelt p sü ü h ilise te g ev u se
na.
7. Sotsiaalpsühholoogias ei ole m uutunud üldiseks äratundm ine, et inim produktid ja ka sp etsiifiliselt inim liku psüühika n ähtused on alati ’’k aaslu slik u d ”, sotsiaalsed , et nende kõige olulisem m õiste
na ärk on ju st nim elt sotsiaalsus ja et nad võlgnevad oma tek k e ja olem a so lu se llele, e t in im en e on ü hisk on d lik olen d .8 K uigi se lle äratun d m ise võim alu s peitu s W undti k äsitu ses. N ii elavad s o t s i a a l p s ü h h o l o o g i a s — ja se e on jä lle p a ra d o k sa a ln e olukord — ü ld iselt edasi i n d i v i d u a a l p s ü h h o l o o g i a kategooriad ja sotsiaalpsühholoogial ei ole ikka v ee l õn nestu nu d v ab an ed a in trosp ek tsioon i k oorm avast p äran dist. S e lle p ä r a st ei la n g e g i sotsiaalpsühholoogidel rõhk ikka veel i n i m e s t e v a h e l i s t e r e l a t s i o o n i d e uurim isele, kuigi nad on neid p aratam atu lt märganud. Küll aga on nad jõudnud väh em asti rüh
made problem aatikani või siis uurivad seda, kuidas üks in im en e saab m õjutada te ist, resp. teisi inim esi. (K ahtlem ata on k a sed a laad i uurim used väga tähtsad ja kasulikud.)
K eeleteadus — leian m a — võlgneb aga sotsiaalpsühholoogiale siisk i väga palju, sest sotsiaalpsühholoogia on juhtinud tem a tä h e
lep an u kom m unikatsiooni psühholoogilistele probleemidele ja te g u ritele ja sam u ti kõnele, see tähendab k eelele kui k aaslu sp süü h ik a n ä h tu se le . Seda näitab h ä sti n iisu gu ste term inite nagu interper
sonaalsed relatsioonid, interaktsioonid ja kõnepartnerid (interlocu
tors, interlocuteurs) ilm um ine. N ii hakkab murduma in d ivid u aal
psühholoogia ainuvalitsus, ja hakkaks juba nagu elavnem a ka v a rem tä iesti elutu, ainult Mina perspektiivist nähtud teine inimene
— k eeletead u ses niinim etatud kuulaja, resp. teine isik.9
V äga tä h tis oleks m eil ükskord juba lõplikult arveid klaarida m õistega individuaalsus, seoses sp etsiifiliselt inim like — ja n iisiis om a olem u selt "kaasluslike”, sotsiaalsete — n ähtuste ja produkti
dega. Indiviid, individuaalne ja individuaalsus on ju b i o l o o g i a m õisted. Termin indiviid (algselt - ’m ittejaotatav’) täh istab iseen d a sse su letu d isendit. N iisu gu stest isen d itest koosneb loom a
riik. In im est aga eristab loom indiviidist — kes on äärm isel juhul võim elin e vaid vaistude tasandil teiste loom indiviididega k aaslem a
— ju s t see, e t ta on võim eline teiste inim olendite poole pöördudes n en d ega, vaistu de tasan d i kohale tõustes, kõrgem al -..sp etsiifili
se lt in im lik u l — tasandil kaaslem a ja on võim eline, nende k a a s- l e m i s t e k a u d u , niisuguseid produkte ilm ale tooma, m is on
iseloomulikud ainult temale, mis eraldavad teda kvalitatiivselt loo
mariigist ja tõstavad ta ühtlasi selle kohale. — Ma rõhutan jälle — see, mis on inim ese ju u res individuaalne, e i o l e v e e l i n i m e n e . Inimesest me saame rääkida ainult nende nähtuste ja produktide puhul, mis on kaasluslikud, millel ilmnevad kaaslus- liku d relatsioonid või kaasluslike relatsioonide tulemused. See tähendab: kaaslane on meie inimolemuse vältimatu tegur, me saa
me oma inimlikke võimalusi realiseerida ainult suhtes temaga, ai
nult t e m a g a k o o s j a ü h i s e l t . (Vrd. sellega 8. kommen
taari.)*
8. Ma viitasin juba eespool, et sotsiaalpsühholoogia — peamiselt selle tõttu, et ta ei ole mõelnud Wundt kontseptsiooni lõpuni, — ei ole jõudnud selgele äratundm isele, et s p e t s i i f i l i s e l t i n i m l i k u d nähtused tulevad ilmsiks ja realiseeruvad alati vähemasti kahe inimese relatsioonis, vastastikuses suhtes. Ometi loovad inimese, inim-”isiku”, inimisiksuse k a a s l u s l i k u d
8. Ma viitasin juba eespool, et sotsiaalpsühholoogia — peamiselt selle tõttu, et ta ei ole mõelnud Wundt kontseptsiooni lõpuni, — ei ole jõudnud selgele äratundm isele, et s p e t s i i f i l i s e l t i n i m l i k u d nähtused tulevad ilmsiks ja realiseeruvad alati vähemasti kahe inimese relatsioonis, vastastikuses suhtes. Ometi loovad inimese, inim-”isiku”, inimisiksuse k a a s l u s l i k u d