Võib-olla tekitab loengu pealkiri mõnes kuulajas šovinismi- kahtluse. On ju kunst rahvusvaheline, muusika iseäranis. Kaks korda kaks on kõikjal neli, c-duur on igal pool ühesugune. Ka sõr
mede paigutus viiulil või klaveril ei saa erinevate rahvaste puhul olla erinev. Mis on siis see ungari muusikaline kasvatus? Ja mil
leks see hea on?
Asi pole päris nii. Esiteks on maailma paljudel rahvastel oma eri
line helisüsteem. Aga ka nn. tsiviliseeritud maailmas, kuhu on jõud
nud ühtviisi häälestatud klaver, mängitakse sellel igal maal midagi muud ja mingil teisel viisil. Kui vaatame neid teoseid, mida igas tsi
viliseeritud riigis mängitakse, siis peame tõdema, et eranditult kõi
gil neil on tugevad rahvuslikud juured. Nii on see kirjanduses ja kujutavas kunstis. Homerosest Verdini, Shakespeare’ist Petőfim, kreeka skulptuurist Rembrandt! ja Raffaelini levisid kogu maailmas kõige enam need teosed, mis väljendavad oma rahvuslikku omapära kõige tugevamini. Kuna nendes teostes on kätketud ka üksikisiku loomingupotentsiaali maksimum, siis on selge, et pole sellist indivi
duaalset omapära, mis ei oleks pärit mõne rahvuse omapärast.
J a see ei kehti mitte ainult loomingu, vaid ka interpretatsioo
nikunsti kohta. Iga suure interpreedi puhul on võimalik esile tuua tema rahvuslik eripära. Ungari interpreedilt ei oota välismaalane esmajoones, et ta mängiks Bachi ja Beethovenit, vaid ka seda, mil
lega suudab interpreet viia kuulaja lähemale saladuslikule ungari hingele. Ka esinejalt oodatakse eelkõige oma rahva eripära avamist.
Oleme paljudel juhtudel kogenud, et välismaale sattunud un
garlastest interpreedid kaovad rahvaste merre, sulavad antud maa miljöösse, sest m e i l p o l e k ü l l a l t s ü g a v a a l u s p õ h j a g a r a h v u s k u l t u u r i . Hoopis midagi muud on näiteks välismaale asunud itaalia muusik. Tema jääb kõikjal itaallaseks,
mitte ainult oma rahva kunsti propageerijaks, vaid ta viib ka välis- teoste esitusse oma erilise, selgelt eristatava rahvusliku iseloomu.
Juba sellestki nähtub, et ungari muusikalises kasvatuses on vajaka
jäämisi.
Mis puutub publikusse, siis selle asjatundlik osa on saanud täi
esti võõrale muusikale orienteeritud kasvatuse, ungarlikust muu
sikast pole sel publikul aimugi, tihtipeale on see talle hoopis vastu
meelne. See kiht, kes ungari muusikat rohkem enda omana tu n neb, on igasuguse muusikalise hariduseta, nii ka pretensioonika
mate muusikateoste mõistmiseks võimetu. Ungaripärasus ja muu
sikaline haritus justkui välistaksid teineteist, nad justkui ei ma
huks ühe katuse alla. Haritus on võrdväärne võõrapärasusega, un
garipärasus harimatusega. Sellisel nähtusel on sügavad ajalooli
sed põhjused ning ungari kultuuriloo üheks tähtsamaks perioodiks saab aeg, millal võib rääkida nende kahe vastandliku nähtuse üh
tesulamisest. Millal see tuleb, seda me ei tea. Kuid kindel on, et kolm sõna — ungari muusikaline haritus — tähendab programmi paljudeks aastakümneteks, võib-olla sajanditeks.
Sellise programmi realiseerimiseks tuleb minna korraga möö
da k aht erinevat, kuid paralleelset teed. Esimese kuue-seitsme aasta jooksul on tee sama.
Olen juba ammu ja palju rääkinud, kuidas lapsele tuleb koos emapiimaga sisse anda ka ungari muusikat, kuidas omandatut tu gevdada. Esialgu ainult seda. Nagu ei tohiks lisaks emakeelele õpetada võõrkeelt enne, kui laps pole omandanud emakeelt teadli
kult, s.o. enne kümnendat eluaastat. Mitmekeelne laps ei valda lõppude lõpuks ühtegi keelt, Segamuusika najal kasvatatud laps ei tunne end muusikaliselt mitte kuskil kodus olevat, kõige võõram on talle aga ungari muusika.
Ungari muusikakasvatuse ajalugu on sama meie üldhariduse ajalooga. Viimase suhtes on meil pretensioone juba aastakümneid, olulisi korrektiive pole me aga saanud teha. Nii ongi õpilaste hinge kuhjunud väärarusaamad, oma osa on sel olnud ka lähimineviku kurbade sündmuste ettevalmistamisel. •
Muusikas oleme proovinud asja parandada. Ligi kakskümmend aastat ründab ungari rahva tõeline hääl koolide uksi. Kohati on ta saanud sisse, kohati mitte, ametlik toetus on olnud vähene. Õpila
sed on siiski ideest vaimustusega kinni haaranud, tundes ilmselt ära enda, tundes ära pulseeriva elu, mis on õpilaste oma elu. Sa
mal ajal on klassiruumis sissesöödetud koolimuusika jäänud pa
berlikuks väärtuseks.
Kui kaks aastakümmet oli möödas, leidis ametlik organ — Üld
hariduse Nõukogud —, et on saabunud aeg toimunuga leppimiseks.
Nähes, et õpilased omandavad muusika algteadmisi kergemini sel
liste laulude najal, mida meeldib laulda, anti välja minu toimeta
tud ’’Koolilaulik”.
Läheb aastaid, võib-olla aastakümneid, enne kui selle sisu jõu
ab rahvamasside teadvusse. Kui see viimaks on toimunud, on muu
sikalisele kasvatusele pandud alus, millele saab rajada edasist tööd. Senini ei saa aga teha muud, kui õpetada selgeks need lau
lud, nende kaudu kirjutamine-lugemine, ning rajada sellele alusele pillimänguõpetus, kui ei taheta kasvatada võõramaalasi.
Teised rahvused on seda juba ammu teinud. Ka mina ise olen õppinud saksa klaveri- ja viiuliõpiku najal, mis oli täis saksa rah
valaule. Nii oskasin minagi mängida viiulil enne "Brüderlein feini”
kui ükskõik millist ungari rahvalaulu. Ka praegu pole klaveri- ega viiuliõpikut, mis rajaneks järjekindlalt meie vanadel traditsiooni
del.
See on arusaadav, kui mõelda, et meie erialane kasvatus on ol- mid kuni kõige viimase ajani välismaalaste kätes, kes ungari keelt ei osanud, kes elasid siin aristokraatlike võõrastena justkui saarel, kel polnud mingit seost ungari elu ja kultuuriga, Ka nende vahetu
test õpilastest on jõudnud ungari muusikani üksnes vähesed. Un
gari muusika on loomulikuks emakeeleks alles kolmandale-neljan- dale muusikupõlvkonnale. Seni läheb mööda veel paljude muusi
kute elu ja töömehepõli, nad on küll siin sündinud ja räägivad un
gari keelt, kuid nende kultuur on hoopis teine. Tuleb veel palju või
delda, et suuremas osas võõra muusika najal kasvatatud muusi
kute hinges jääksid kõlama ungari keeled. Isegi puhtalt ungari pä
ritolu inimeste hinges paneb maailmamuusika lärm selle tasase hääle vaikima.
Tuleb öelda, et ehkki do-mažoor on kõikjal ühesugune, pole selle tähtsus kõikjal sama. Sakslastele on see põhiline, meile mitte.
Keda kasvatatakse sellele süsteemile toetudes, saksa õppesüsteemi järgides, see jääb kogu eluks ungari muusika omapära suhtes tun
detuks. Üksikud suured anded jõuavad suure vaevaga, palju aas
taid kestva visa tööga sinnamaale, et nende kõrvad lähevad ungari helidele valla. Kuid kas poleks palju lihtsam kasvatada last õiges suunas? Siis laabuks kõik loomulikult.
Ungari muusikast on rahvusvahelise muusika mõistmiseni ker
ge tee, vastupidises suunas on minna raske või üldse võimatu.
Seega on vajadus ungari muusikalise kasvatuse järele olemas
nii ungari kui ka rahvusvahelisest vaatevinklist. Mida rohkem me oleme ungarlased, seda enam pööratakse meile tähelepanu rahvus
vahelises plaanis. Ungaripärase muusikalise hariduseni võime jõu
da üksnes niiviisi, ilma selleta on igasugune muusikaõpetus ka edaspidi vaid võõra kunsti kortermeister.
Lõppude lõpuks tuleb teha valik: kas me jääme ka edaspidi ko
looniaks või saab meist sõltumatu riik — mitte ainult poliitikas, vaid ka kultuuris, ka meie omapära mõjule pääsemises.
Kui me seda tahame, peame leidma tee, mis viiks meie muusi
ka omapära kõige vabama ja täiuslikuma mõjulepääsuni. Kool on juba õigele teele asunud, tuleb üksnes järjekindlalt mööda seda teed minna, ja resultaat ei jää tulemata. Pillimänguõpetuse ungari metoodika pole veel küllaldaselt välja töötatud. Siin esitatud ”Las~
tetantsud” on sellesuunaline tagasihoidlik katse. Esiettekanne on provintsilinnas ja mitte pealinnas. Tahan sellega rõhutada oma veendumust, et ungari muusikakasvatuse elluviimisel võib antud linnal olla suur osa, võib-olla ollakse eeskujuks ka pealinnale.
Pécsis on alustatud eksperimendiga, millega pealinnas pole te
geldud ja millel võib olla määrav tähtsus kogu meie muusikakasva
tusele. Pean silmas muusikakooli sissejuhatavat kursust, mille käigus tahetakse enne õpetada muusikat ja alles siis pillimängu, mõtlen ka algkoolidest valitud õpilaste koolivälistele laulutundide- le. Ootan kannatamatusega tulemusi ja palun kõigil, kel see võima
lik, nimetatud ettevõtmisi kogu hingest toetada. Tegemist on külvi
ga Ungari tulevasele muusikaharidüspõllule.
Antud kontekstis tähendab demokraatia kaht asja: ühest kül
jest muusikalise hariduse vahendite kättesaadavaks tegemist iga
ühele, teisest küljest rahvusliku omapära täielikku mõjulepääsu.
Pécsis ollakse nende mõlema suhtes esirinnas.
1945
ZOLTÁN KODÁLY
UNGARI KOOLI TÄNASED ÜLESANDED