Meie kultuuri põhihäda on selles, et süsteem on rajatud ülalt alla. Kui sajandi vältel kestnud piirangud olid kadunud, püüdsime tegemata jäänut korvata liigse kiirustamisega. Looduses hüppeid ei ole. Kultuur on pikaldase arengu tulemus. Kultuuri arengut kii
rendada või muuta ei saa.
Me ehitasime kõigepealt valmis uhked tornid. Kui nägime, et kogu ehitis kõigub, siis hakkasime rajama seinu, keldrid on aga ik
ka veel ehitamata. Nii see oli, eriti muusika osas.
Kui oleksime 1875. aastal Muusikaakadeemia asemel pannud aluse m uusikakasvatusele koolides, oleks muusikaline haridus praegu rohkem levinud ja üldisema iseloomuga. Ma ei ütle, et me oleksime ka ilma Muusikaakadeemiata jõudnud muusikalise ette
valm istuse, individuaaltehnika praeguse tasemeni, ma rõhutan üksnes seda, et Muusikaakadeemia avati liiga vara, selle mõju pol
nud aastaid tunda. Hubay ja Popper mängisid sobivate õpilaste puudumisel üle tänava asunud ’’Műcsarnoki” kohvikus piljardit — oh neid häid aegu! Nemad oleksid oma kohust täitnud, nad oleksid juhendanud oma õpilasi tipptasemel. Kuid vähemasti algul selli
seid ei olnud, sest keegi polnud kandnud hoolt õpetamise eest alg- ja keskastmel. Justkui oleks asutatud ülikool maal, kus puudub
isegi algkool.
Kui Muusikaakadeemia esimeste viljatute aastate järel võttis käsile ka kesk- ja algastme õpetamise, võrsus tema seinte vahelt pikapeale suurepäraseid interpreete, Siis aga tuli välja, et kodu
maal pole nende järele vajadust. Mängiti suurepärast muusikat, kuid polnud kuulajaid. Sellise asja eest hoolitsemine oli unustatud.
Olime arvanud, et maa areneb Muusikaakadeemia kõrgusteni ise, selline ootus oli aga asjatu. Tootsime muusikuid ja muusikat, kuid polnud tarbijat. Suur osa muusikutest leidis igapäevast ja vaimset
leiba ainult välismaal, vaene Ungari riik kasvatas oma kulul kunst
nikke teiste maade tarvis. Publikut oleks meie tingimustes kasva
tanud ainult algkool. Piisab ühest pilgust muusika osatähtsusele meie praegusaja koolides, ja me mõistame, miks algkool seda üles
annet täita ei saanud.
Esiteks polnud aega. Laulmine on õppeainena koolis alles 1868, aastast peale — paberi peal, Tegelikkuses tähendab see paremates koolides nädalas üht tundi kuulmise järgi laulmist. Paljudes kooli
des õpiti aga selgeks vaid mõni vaimulik laul, mõnes kohas üldse mitte midagi. Õppeplaanis mainitakse ka nooditundmist, kuid siia
ni pole veel nähtud kedagi, kes algkoolis oleks noodilugemise sel
geks saanud. Kui pealinnas vastav õpetus sisse seati, on võimalik, et selline asi ühel-kahel osavamal õpetajal välja tuleb, kuid vaevalt enne IV klassi. Seda on arvesse võtnud ka põhikooli õppeplaan, kus pärast algkooli sama asjaga uuesti peale hakatakse. Alates 1926.
aastast võetakse sama asi ette ka gümnaasiumis, et kahe aastaga mitte kuhugi jõuda ja pedagoogilises koolis kolmandat korda alus
tada. Sorava noodilugemiseni jõuavad aga ka seal vaid vähesed.
Saksa hiiglaslik muusikakultuur poleks jõudnud tänase tasemeni, kui koolides poleks juba aastaid süsteemset muusikaõpetust.
Muusika kasvatusliku mõjujõu rakendamises pole meist kaugel ees mitte ainult sakslased, vaid ka meie lõuna- ja idanaabrid, Üheks põhjuseks, miks meie koolist on tulnud muusikata kõrb, on kahtle
mata ka professionaalsete muusikute hoolimatus.
Elukutseliste muusikute puhul võib tihti täheldada mingit veid
ra t tsunftikõrkust. Mida vähem inimesi m uusikat mõistab, seda tähtsam ana end tuntakse. Mittemõistjatele vaadatakse ülevalt al
la, kuid ei olda nõus midagi tegema, et asjatundjaid rohkem tu leks. Huvi kooli suhtes arvatakse olevat väärikust alandav. Tege
mist on romantismi pärandiga: kunstnik võitleb kõrgilt teda mitte- mõistva, talle ülalt alla vaatava filisterkonnaga. Pole ju kahtlust, et filistreid leidub tänagi. Me ise oleme neid kasvatanud. Sest mida muud filister on kui tundetu tohman, kes loobub elu mõtte otsimi
sest just seal, kus see vaimse isiksuse jaoks alles algab.
Kõrgist asotsiaalsest kunstnikust ei tule tõesõna kuulutajat.
Selline kunstnik elab elevandiluust tornis ja ootab asjade muutu
mist paremuse poole. Tema meelest lahendavad mõned populaarse muusika kontserdid ’’muusikalise rahvahariduse”. Samal ajal on muusikaline kirjaoskamatus väga suur mitte ainult rahva, vaid ka haritlaste hulgas, seda viga sümfoonilise muusika populariseerimi
sega ei paranda. Kes vastavat ettevalmistust pole saanud, see
sel-list muusikat eriti ei mõista, lähemale ei vii ka meil praegu nii vä
ga moes olev belletristlik võltskirjandus.
Vaja on hoopis muusika elementaarsete tõdede lapsepõlves al
guse saavat järkjärgulist omandamist, aastatepikkust harjumist, muusikakuulamise süsteemset kasvatamist. Sellele kõigele saab rajada aluse üksnes alg- ja keskkoolis.
Alustada tuleb juba lasteaiast, sest seal omandab laps mängi
des oskused, mille õppimiseks algkoolis on juba liiga hilja. Lasteaia osakaal on suurenenud eriti sellest ajast peale, kui algkooli on võe
tud ainult need, kes on juba kuueaastaseks saanud. S.t. oleks suu
renenud, kui iga laps käiks või saaks käia lasteaias. Sest 700 000 kolme-kuueaastasest lapsest saavad lasteaias käia üksnes 123 000, meil on ainult Í160 lasteaeda. Seepärast olen kuulnud ka arva
must, mille kohaselt lasteaiaga ei tasuvat jännata, mida seal te
hakse, olevat ükskõik: enamikku ungarlastest see nagunii ei puu
dutavat.
Kes pole veendunud, et nii asi jääda ei tohi, see ei usu ungar
laste tulevikku. Pole ettekujutatav, et %h ungari laste kasvatami
ne on kõige olulisemas vanuses jäetud juhuse meelevalda.
Uuem psühholoogia näitab veenvalt, et kasvatuse seisukohast on 3.—7. eluaasta järgnevatest palju tähtsam. Mis sellal ära riku
takse, seda on hiljem võimatu korda saada. Nendel aastatel otsus
tatakse kogu inimese saatus.
Kui vaim jääb 7-aastaseks saamiseni harimata, siis jääb see tühjaks, tarkuseterad tuleb sinna idanema panna juba varem.
Lasteaia osakaal on välistamatu mitte ainult indiviidi, vaid ka ühiskonna seisukohast. Ka kõige hoolikam perekondlik kasvatus ei saa anda seda, mida annab lasteaed, s.o. kohanemist inimühiskon
naga.
E t paljud vajakajäämised johtuvad Ungaris otseselt ühiskonna
ga kohanemise mitteomandamisest, see teema pole käesoleva kir
jutise eesmärk, viitangi sellele üksnes lühidalt. Ungarlane oman
dab hilja või ei omanda üldse mitte tõsiasja, et me ei ela enda, vaid üksteise nimel. Lühidalt öeldes on rahvusliku kasvatuse sisuks an
da kogu rahvale hea ja ungarlik lastetuba. Kus praegusel ajal las
tetuba eksisteerib, seal pole ta enamasti piisavalt ungarlik, suu
rem osa jääb aga üldse igasugusest lastetoast ilma.
Ka muusika seisukohast on lasteaia osakaal korvamatu. Vane
mad pööravad õigeaegsele muusikalisele kasvatamisele harva tä helepanu, ka kõige tähelepanelikumad ja rikkamad vanemad ei suuda ükskõik kui hoolsa muusikakasvatuse kõrval anda oma las
tele kollektiivset kasvatust, ehkki muusika algastmel on sellest suur abi. Valdaval enamikul lastest puudub võimalus õigel ajal loo
mulikku muusikalist intuitsiooni rakendada. Arendamise puudu
misel selline omadus paraku kängub, enamik inimesi elab oma elu ära muusikata ja on veel hea, kui ei saada aru, millest on ilma jää
dud .
Enamik aga mõistab siis, kui juba on hilja. Siit siis paljude täiskasvanute lootusetu ja groteskne muusikaõppimine või kurvas
tamine kaotatud aja pärast. (Vt. näiteks Vidor K a s s a i , Mäles
tused, Budapest 1940, lk. 345.)
Lasteaias (meil valdava enamuse laste puhul algkooli esimes
tes klassides) puututakse esimest korda kokku muusikaga, saa
dakse esimesed muusikaelamused, millel on määrav tähtsus. Mille laps siin omandab, seda ei mineta ta enam kunagi. Kuid omanda
tu st ei tule ainult lapse isiklik omand. ”See, mida laps omandab lasteaias, on ühtlasi kollektiivse vaimsuse tekkemoment,” ütles Sándor Imre. See avaldab mõju kogu maa maitsele. Juba selline mõte peaks juhtima tähelepanu sellele, kui hoolikalt tuleb valida esimesi laule.
Kuid siin on muudki. Muusikaga on meie käes lisaks üldinimli
ke väärtuste õpetamisele ka vahend ungari rahvuse esindaja kas
vatamiseks ja sellist vahendit ei korva ükski teine õppeaine. Õppe
plaan ilma muusikata, veelgi enam, muusika suhtes negatiivselt häälestatud õppeplaan tähendab seepärast suurt kahju ka rahvus
likkuse seisukohast.
Inglise koolide õppeplaanis ja koolimääruses (meie mõiste järgi) öeldakse muusika koha kohta kasvatusprotsessis: ’’Muusika täh t
sust õppeprotsessis tunnustatakse tänapäeval juba sellisel määral, et pole mõtet sellest pikemalt rääkida.”
Meie oleme sellest veel kaugel, meil tuleb muusika osakaalul peatuda pikemalt veel igast aspektist lähtudes.
Muusika komponendid on kasvatusvahenditena väärtustatavad ka eraldi võetuina. Rütm arendab tähelepanuvõimet, kontsentree- rumisoskust, otsustavust, teatud harjumuste omandamist. Meloo
dia avab tunnete maailma. Tämber, heli tugevus teravdab meie kuulmist. Laulmine on nii mitmekülgne tegevus, et kui mõnele po
leks tähtis selle osakaal vaimses kasvatuses, siis tuleks hinnata selle osa füüsilises ettevalmistuses. Laulmise mõju tervisele on üld
tuntud, selle kohta on kirjutatud eraldi raamatuid.
Vaatleme nüüd ainult rahvust kujundavat aspekti. Ma ei mõis
ta selle all tobedaid natsionalistlikke laulukesi lipulehvitamisega,
ennenägematute ungaripäraste kostüümidega. Lasteaias on meie ülesanne ungarluse alateadvuslike elementide paikapanek ning nende pikaldane arendamine. Siin tuleb rajada ungarluse alusta
lad. Mida sügavam on vundament, seda tugevam tuleb ehitis.
Ungarluse esimene alateadvuslik alustala on keel. Lasteaia osa peab olema seda suurem, mida ebanormaalsemas keskkonnas laps seni on elanud. Seega tuleb rohkem tööd teha linnades. Linnaela
nikkonna keele väärastumist on võimalik tasakaalustada üksnes lasteaiakasvatajate senisest tublisti suurema ja põhjalikuma unga
ri keele oskusega.
Ungarluse teine alateadvuslik alustala on muusika. Lasteaias on see võib-olla keelestki tähtsam. Muusika ei avalda mõju esma
joones mõistusele, ehkki tema mõistust arendav aspekt on suure tähtsusega. Väikelapse loomulik eneseavaldus on jorisemine, tema kõne on pooleldi laul. Nii üldinimlikust kui ka ungarluse seisuko
hast on primaarne küsimus ’’mida lauldakse”?
On olema seisukoht, et ainult endaloodud laule. Eriti palju sel
lise seisukoha pooldajaid on Ameerikas. Sisuliselt on tegemist näh
tusega lubada lapsel ise luua keel ja seda talle üldse mitte õpetada.
Laps kujundaksid välja oma keele, paraku jääks see teistele aru
saamatuks, välja arvatud lapse kõige lähedasemad. Sama moodi ei tohi last jä tta üksinda muusikalise maailmavaate kujundamisel.
Alateadvuslike rahvuslike joonte parimad kujundajad on rah
vuslikud traditsioonid, esmajoones mängu- ja lastelaulud. Nendes on peidus see, mis ühendab meid Euroopaga, kuid nendes on pei
dus ka erinevused. Kui me vahel tähelepanu pöörame, siis näeme, kuidas kevadistel päevadel mänguväljakul välismaalannast guver- nant sisendab lapsele oma keele ja muusika alateadvuslikke ele
mente. Sellisest lapsest tuleb lõhestatud hingega inimene, ta ei os
ka kogu elu ungari keelt, ta ei tunne end selles keeles koduselt.
Täiskasvanuna saab temast perekonna positsioonist tulenevalt üle
mus, kuid ta ei mõista ei ungarlase hinge ega keelt. Ja pole kedagi, kes teeks vanematele selgeks, mida nad lapsega teevad, et nad lüli
tavad ta välja rahvustervikust. Vaimu aluskihte ei saa klopsida kokku kahelaadsest materjalist. Emakeel saab inimesel olla ainult üks, seda ka muusikas. Keda kasvatatakse kahe najal, see ei oska kumbagi. Kes õpib võõrkeelt enne 10-aastaseks saamist, see ajab üksnes keelte erinevad struktuurid ja kujundid segamini. Kõigil on olnud võimalus näha, kuidas nooremate kui 10-aastaste võõrkeele- õpingud esimese lumena kaovad, hiljem tuleb alustada uuesti. Jä ä vad vaid ungari keele oskuse augud. Kui palju näiteid ka ei
too-daks keeleõppimisest enne 10. eluaastat, kui m itu keelt nii on omandatud ja kui hästi, tegelikuks tulemuseks on ikkagi vaid vi
gane keelekasutus. Tänapäeval ei puuduta selline hullus mitte ai
nult varakaid inimesi. Üha rohkem on loodud võõrkeelseid mängu- koole, mis on kättesaadavad ka tagasihoidliku sissetulekuga ini
mestele.
Kuid kas Ungaris lasteaed vastab kõigile neile nõuetele, mida tema olulisus eeldaks? Tegelikult tahetakse justkui vaesemate jaoks asendada välismaalasest guvernandi tööd. Mõne päeva eest üle väljaku minnes kuulsin lasteaialaste suust mängulaulu ’’Pere
mees läheb niidule”. Ja see pole ainus võõrastelt ülevõetud halvasti tõlgitud mängulaul. Kui rikas laps õpib midagi sellist ära võõrkee
les, siis ei usu ta hetkekski, et tegemist on ungari lauluga. Vaene laps aga kasvab suureks teadmisega, et seegi on ungari laul.
Vanasti olid meie laulikud selliseid laule pungil täis. Üks-kaks on lasteaedade või koolide kaudu jõudnud ka rahva hulka. Seal ei saanud nad eriti paha teha, sest hääbusid rahvatraditsioonide rik
kusesse. Linnalaste puhul vastumürki aga ei ole, seal, kus sellised laulud on omandanud suuremad rahvamassid, on ungari keele ja muusika tunnetamine tõesti häiritud.
Rahvalikud lastesalmid, mängud ja laulud, mis iga rahva pu
hul on lastekasvatuse algastmel põhilised, jõudsid Ungaris laste
aedadesse väga hilja. Tegelikult pole nad sinna aga jõudnud veel tänagi.
1828. aastal avas Teréz Brunswick Budas lasteaia. Kus, millal ja mida hakati laulma ungari keeles, see on veel välja selgitamata.
Esimene ungarikeelne nootidega lasteraamat ilmus 1840. aastal, autor oli Amália Bezerédj. Ise ta raam atut trükituna ei näinud, sest suri 33-aastasena 1837. aastal. Amália Bezerédj oli erakordne naine, kes saadud peene hariduse vaimus kirjutas romantilisi sak
sakeelseid novelle, kes oskas saksa keelt paremini kui ungari keelt.
Oma tü tart kasvatas ta siiski ungari värsside ja laulude najal. Vii
mastest sai kokku raamat, mida täiendati siis, kui Amália Beze
rédj avas oma kodukülas Tolna komitaadis Hídjapusztas talulas
tele kooli ning neid seal ise õpetas. Raamatu kahekümne viiest vii
sist on ainult neli mingil määral seotud ungari rahvapärimustega, viiel on vähemasti rütm ungaripärane. Teised on kõik võõramaised kehvad laulukesed (nende allikas on veel teadmata), välja arvatud prantsuse-saksa ”Ah vous dirais je maman”, mis aegade jooksul ära on unustatud.
Ei tule imestada, et mitte k õ i k pole võõrast päritolu. Oli ju
Kölcsey öelnud alles 1825. aastal, et ’’tõeliselt rahvusliku luule sä
demete jälgi tuleb uurida igapäevastes lauludes”. Pidi kuluma veel palju aega, enne kui õppisime seda mõistma ka muusikas. Tollal usuti, et haridus saab tulla üksnes väljast ja ülaltpoolt. Küllap oli ka Amália Bezerédj arvamus selline: kui külalastele on juba kool tehtud, siis tuleb neile seal õpetada midagi muud, midagi paremat kui seda, mida Ungaris osatakse, mida ise üm isetakse. Paneb imestama, et jambilise luule õitsenguajal ei leia me raam atust ain
satki jambilist meloodiat. Trohheus esineb vaid korra, 3A-viis sa
muti korra, kasutades rütmi, mille Faludi luuletus ’’Istu kindlalt Fortuuna vankril” oli üsna koduseks teinud.
Rahvuslikke traditsioone otsime seega ’’Flóri raam atust” asja
ta, väljaande tähtsust veel ei mõistetud. Pole veel kaua kuulda, et seda oleks koolis kasutatud. Meie koolilaulikud sisaldavad veel aastakümnete vältel enamasti saksa koolilaule, tekstid on kas tõl
gitud või on tegemist originaali vaimus kirjutatud ’’originaalvärs- sidega”. Bachi perioodi saksastamispüüdlused kajastuvad Péter Schmidti raamatus ’’Laulud Austria impeeriumi ungari katoliikli
kele algkoolidele, kirjutatud esimese keele-, harju tu s-ja lugemis
raam atu juurde” (Pécs 1859).
Esimene jälg rahvustraditsioonide juhtimisest kooli suunas on Szini-Györffy väljaandes ”50 ungari rahvalaulu” (1871), millesse on valitud laulud Károly Színi 1865. aastal ilmunud kogumikust. Kui edukas see ettevõtmine koolide seisukohast oli, seda me ei tea, kor
dustrükki raam atust igatahes ei ilmunud. Ungari koolilaule po-le siiani uuritud.
Koolilauludes elab võõras vaim edasi, ehkki nii Kohány kui ka Bartalus lisavad pärast 1868. aastat neile juurde üha sagedamini po
pulaarseid umgaripäraseid laulukesi. Laulude tekstid vahetatakse enamasti välja koolide tarvis kirjutatud tekstidega. Kus esialgne tekst on alles jäetud, seal on armuke asendatud emakesega jne.
Tekstide tobedus jõudis tipule Fröbeli ajastul. Heaks tuleb pi
dada isegi seda, kui tekstid liitusid populaarsete ungaripäraste vii
sidega ning ei toonud endaga ka võõraid meloodiaid. Toome näite István Tóthi kogumikust.
Paberruut ja arvuruut mõlemad on head, lõbu laialt ja ei vaeva need meie pead.
Kaheksast tükist kõike võime laduda, arvutuski nii meil peast ei saa kaduda.
Õnneks ei kestnud Fröbeli mood kaua. Rahvatraditsioonide ka
sutamisele juhtis siiski tähelepanu alles Áron Kiss 1883. aastal.
’’Ungari lastemängude kogu” ( 1891 ) sissejuhatusest loeme: ”1883.
aastal võttis ülemaaline õpetajate konverents minu ettepanekul vastu järgmised teesid:
1. Mängud ja nendega kaasnevad laulud peavad teenima rah vusliku kasvatuse huve, seepärast tuleb mängudes hoida ungarlik- kust.
2. Kogu Ungarist tuleb koguda kokku laste mängud ja laulud.”
Tema juhtimisel läbiviidud kogumise tulemus on 518-lehekülje-line raamat, mille igalt leheküljelt peegeldub vastu ungari laste elurõõm, huumor ja originaalsus, rahvaluule puhas hõng. Nende mängude kaudu võib ka kulunud ungarimeelsusega linnalaps taas saada ungarlaseks, selle raamatu najal võib ka võõras jõuda ungar
laste maailma, kui ta tahab ungarlaseks saada.
Oleks võinud arvata, et kõik lausa haaravad raam atu järele.
Mis aga juhtus tegelikult? 1893. aastal ilmus Áron Kissi, Sándor Péterfy, Lajos Posa ja Ágost Tihányi toimetatud ’’Laulik”. Enam kui pool tekstidest on pärit Áron Kissi kogust, kuid ei ühtegi viisi!
Ei tea miks? Loeme raamatu eessõna: ’’Eksisteerivad pärisrah- valaulud — nii viisi kui ka sõnad — jätsime raam atust välja. Et väljaanne on mõeldud päris väikestele, siis ei saanudki me neid sellisesse raamatusse lülitada. Ühest küljest teksti pärast, mis rahvalauludes on peaaegu eranditult täis erootikat, teisest küljest meloodia ulatuse tõttu; mõni erand välja arvatud, ületab see alati väikse lapse hääle ulatuse. J ä ä g u p ä r i s r a h v a l a u l u d o m a t e r v i k l i k k u s e s t ä i s k a s v a n u t e l e v õ i n o o r u k i t e l e . P i s i k e s t e t a r v i s k a n n a m e h o o l t s e l l i s t e l a u l u d e e e s t , m i s o n l o o d u d r a h v a l u l u d e m o t i i v i d e l , m i s n i i m u u s i k a k u i k a t e k s t i o s a s l a s t e l e s o b i v a d , m i s k õ l b a v a d n e n d e k a s v a t a m i s e k s õ i g e s s u u n a s ” (minu sõrendus).
Eessõnas pole öeldud, kuid lauludest selgub, et lapsehäälele peetakse kohaseks 5—6-helilist hääleulatust. 137 viisist on kuue
kümne viies laulus ulatus I-VI, neljakümne kahes I-V, viies aga V- III astme vahel. Juba see tähendab hirmsat ühetoonilisust, heksa- hordseid meloodiaid ning TDS-liikumist. Pole tõsi, et rahvalaulu
des oleks selline hääleulatus mingiks harvaks erandiks, ka enne 1893. aastat väljaantud rahvalauludest oleks neid leidunud sada
de kaupa. Ulatus poleks seega takistuseks olnud. Siis on eessõnas
kirjas, et ’’rahvalaulude tundemaailm, nende teksti sisu on väike
laste maailmast väga kaugel”. Kuueastmelise ulatusega rahvalau
lude tundemaailm ei saa pisikeste ungarlaste maailmast nii väga kaugel olla, sest selliseid laule lauldakse kogu Ungaris, nagu laul
dakse isegi horribile dictu laule kaheksa heli ulatuses. Ja ka Áron Kissi kogus oli palju ’’tõelisi rahvalaule”.
Kuid miks jätsid toimetajad kõrvale ka ’’tõeliste rahvalaulude”
muusika? Eesõnas pole selle kohta öeldud midagi. On hämmasta
mapanev, et Kissi kogumiku t e k s t i d e s t leiti enam kui 80 kõl
bavat, kuid k õ i g i n e n d e v i i s i d j ä e t i ä r a . Kusjuures viisid ei olnud kahjuks kaugeltki kõigi laulude juures olemas, ehk
ki need on ilmselt lauldavad olnud. Kogumisega olid kogu Ungaris tegelnud õpetajad. Mitmed neist polnud ilmselt olnud võimelised viisi jäädvustam a ja olid saatnud ainult teksti. Mõne noodikirja tundja töölerakendamisega oleks sellist puudust tollal veel saanud korvata. Kuid e k s i s t e e r i v a i d viise tekstist lahutada on õigus ainult sellel, kes suudab originaalist parema meloodia luua.
Paneme käest raamatud, vaatame elus ringi. Mida uut on las
teaias? Mida tegelikult lauldakse? Nii sattusin ma pärast viieküm
neaastast vaheaega lasteaeda. Mõtlesin endamisi, et kõik kehvad laulud olen ma õppinud selgeks kas lasteaias või koolis. Kas see peabki nii alatiseks jääma?
Kuid oleme õiglased. Kõik ei olnud kehvad. Isegi mitte tuttava
tele viisidele tehtud tekstid. Mul on praegugi kõrvus, kui hingega laulis Galanta lasteaias vana hea lasteaiatädi Pál Lukácsi värsi- kest:
Jõulud jälle kätte jõudnud, jõuluvana saan on nõutud:
pähkleid sealt nüüd meile sajab, iga laps taas seda vajab.
Sain teada tunduvalt hiljem, et sel moel olin ma ära õppinud viisi ’’Küll sakslane on ikka kaval”. Lasteaiatädi vaimustust selgi
tab fakt, et tema nooruses Bachi ajastul oli see olnud keelatud laul...
Hiljem leidsin eest vana tuttava, kui sain tuttavaks lauluga ’’Atti
la, Lehel, Árpád”, Chlopiczky-lauluga ja Liszti rapsoodiaga.
Tõsi, sama tädi oli mulle õpetanud ka, et ’’Linnukene laulu kuuleb, seda viivad kaasa tuuled”. Temale ei tulnud mõttessegi,et tegemist on saksa lauluga — ka mina ei teaks, kui ma poleks lapa
nud läbi saksa laulukogumikke. Ja kui mitu lasteaiatädi üldse
mõtleb sellele, mida ta õpetab? Ta on ise midagi õppinud ja õpetab seda nüüd teistele. Nii on ungarlaste suhu jõudnud palju võõraid viise, ja nii nagu need on aidanud kaasa indogermaani muusika mõistmisele, nii on nad lapsi võõrutanud ungari muusikast. Sest ungari muusikat sel määral ei õpetatud, et see oleks võõra muusi
ka mõju tasakaalustanud. Ja et ungari muusika tunnetamisega on lood nii käest ära, et selle muusika tunnetamist pole üldse välja kujunenudki, selles on suur osa kõikvõimalikel koolidel.
Seda tõestasid ka lasteaiakülastused. Seal kasutatavate m ater
jalide baasil ei olekski saanud kujuneda teistsugust muusikalist
jalide baasil ei olekski saanud kujuneda teistsugust muusikalist