ELAVAD PILDID
6. Muusika keel ja sümbolid
Iga muusikakeele tutvustamine nõuaks tervet raam atut, nii et siin me ei hakka seda tegema. Selle asemel esitan mõned näited selle kohta, kuidas muusikakeeled üksteisest erinevad.
Praegu on moodne naeratades öelda, et muusika on rahvusva
heline. Teooria tasandil oleme juba näinud, et nii see ei ole. (Iseasi, et kellegi huvides on teha kogu maailm ühesuguseks, et muusika- tooteil (näit. rokiplaatidel) oleks üha rohkem ostjaid maailma igas kolkas). Valged on viinud Lääne-Euroopa muusika nii Aafrika Jo
hannesburgi kui ka Indiasse, Hiinasse ja Siberisse. Niisiis on Eu
roopa helikeel sealgi tuttav. Neis piirkondades kuulasid euroopa muusikat ainult koloniaalisandad ja neile ustavad põliselanikud, kellele oli öeldud, et Euroopa tsivilisatsioon on kõrgem kui nende oma. Sellel, niisiis Euroopa kunstmuusikal, on nii tugevad juured ja sügav sõnum, et muul viisil see ei ole suutnud nondes maades laiemalt, põliselanike hulgas levida. Praegune rämpsmuusika aga levib iseenesest, nimelt on selle sõnum müügi huvides ’’üldarusaa
davaks lih tsu statu d ” (Nicolaus Harnoncourti väljend raam atus
’’Kõnelev muusika”). Nähtusena on selle üllatavalt lai levik suurel m ääral samalaadne kui pornoja kriminaalromaanide puhul.
Hiinas on hoopis erinev muusikakeel kui Lääne-Euroopas 19, sajandil. Sam uti mordvalastel teistsugune kui Debussy-aegsel Prantsusmaal, Aafrika arvukail rahvastel midagi muud kui laplas- tel, ungarlastel kreeklastest erinev. Ei ole tark mõelda, et saame võõrast muusikakeelest niisama lihtsalt aru.
Seevastu on tõsi, et Lääne-Euroopa rahvaste muusikakeeled on üksteisele lähemal, sest siin leidub keelesugulust (näit. sakslased ja rootslased), rahvad elavad üksteise lähedal ja vastastikuseid mõ
jusid tekib kergesti. Lääne-Euroopa rahvastel on ka palju kultuuri
ajaloolist sarnasusi (näit. kogudused, ühiskondlikud institutsioonid jne). Niisiis ongi vastastikune lähedus loomulik.
Lähedus ei võrdu siiski samasusega. Kui võrdleme Lääne-Eu
roopa keskaegset muusikakeelt ja Viini klassikute helikeelt, siis märkame, et need erinevad. Esitan mõne tuntuma näite. Keskaja muusika helikeeles on ühehäälsus tavaline. Viini klassikute ajal esineb seda äärmisel juhul erandina. Kui mitmehäälsust kasutati, nagu hiljemgi tehti, välditi tertse ja sekste. Paralleelkvinti, -priimi ja -oktaavi peeti kauniks, puhtaks. Viini klassikute ajal olid need nii rangelt keelatud, et nende abil ei üritatud väljendada isegi m it
te inetut või midagi muud kõrvalekalduvat. Keskaja helikeele he
listikud (dooria, früügia jne.) on oma loomult hoopis teistsugused kui Viini klassikute helikeele mažoor ja minoor. Dominanti püüd
lemine, subdominant ja toonika jne. olid keskajal tundmatud. Sa
muti olid tundmatud rondo, sonaat, fuuga ja sümfoonia.
Euroopa teised, nagu soome-ugri ungari, soome ja lapi helikee
led (need rahvad elavad ju ka Euroopas) erinevad nii järsult äsja mainituist, et Lääne-Euroopa muusika najal (enamasti saksapära
selt) kasvatatud teadlased ja muusikud ei osanud isegi mõelda, et nende rahvaste pillimäng ja laul on üldse muusika. Sellega seoses võiks tutvustada kohti soome-ugrilastest muusikauurijate päevi- kuist, kus nad kirjutavad end pidavat põliselanike laule kassi näu- gumiseks või ebainimlikuks karjumiseks, Ungariski kulus aasta
sadu, enne kui alles selle sajandi algul leidus inimesi nagu Bartók ja Kodály, kes pidasid ungarlaste (ka naaberrahvaste) laulukultuu
ri muusikakultuuriks ja koguni kõrgkultuuriks.
Mis oli 19.—20. saj. Lääne-Euroopa ja Ungari talupoegade muusikakultuuri helikeele erinevus?
Itaalia lauljatega harjunud muusikul oli kindlasti õudne kuula
ta ungari talupoja häälemoodustust. Ta kõrvu jõudis kahesugust häält: kurgus moodustatud terav ja tugev hääl või siis vaiksem, rä
me hääl, mis moodustatakse kõri pingutades. Mõlemad tundusid talle kindlasti väga harimatuna. Ehk ta ei oleks pidanud neid hääli harimatuks, kui ta oleks suutnud mõista inimkultuuri erisugusust, kui ta oleks teadnud, et ungarlased ei tunne kõrge ja madala hääle vastandust. Selle asemel kõnelevad nad (kirikukella ja inimhääle vahel ei ole ses suhtes erinevust) peenikesest ja jämedast häälest.
Läheneval isikul, naisel, lapsel, (muinasjuttudes) tallel on peenike hääl, eemaldujal, mehel, hundil aga jäme hääl. Kui kord proovisin külaelanikelt küsida, kas jäme hääl on madal või kõrge, ei saanud nad minust aru. Kas on vaja veel selgemaid näiteid selle kohta, et muusikakeeled ei ole samased, rahvusvahelised? Aga jätkame veel!
Ungari talupojamuusika oli päris kõige viimase ajani pentatooni- line. Lääne-Euroopa helikeel oli aga diatooniline. Ungari talupoeg ei tundnud ka kolmeksjaotust, vastandust dominant — toonika — subdominant. Viimane on ühehäälne, eelmine mitmehäälne või vä
hem alt saadet nõudev. Ungarlane laulab veel praegugi ühehääl
selt oma nn. ’’kuulavaid laule” (hallgató nóta), mille ajatusega ei sobi kokku eelmainitud kolmikjaotus, mis aega tükeldab. Kuulav laul pürib lõppematusele, Lääne-Euroopa helikeel aga jaotab aega perioodideks. Viimasele sobivad juhthelid FA, TI ja Sl, seitsmeast- meline skaala, mida saab nimelt suurepäraselt ka perioodideks ja gada. Need helid pürivad alati kuhugi. Ungarlastele piisab viiest helist, pentatoonikast, mille helid on kuhugi pürgimata parataksis.
Lääne-Euroopa kõige tuntum ad taktimõõdud on 3A, 6/s, 2Ai, 4Ai, Ungaris hinnatakse peale nende veel 5/s, % ja muid vahelduvaid taktimõõte. Järgmine laulunäide on soome rahvamuusikast, et näek
sime, et sama asi oi ole sealgi väga võõras:
h -tv K A. JF- f v
tr
--- L-_H M -_ K _
• M M ' —h — \ --- h —I---
1-1/ ) n 1 a. : p --- hr
____ml___ H 1 “~H - _ 1 ■1----+-- JÉ '' “ J*
Toi - sin vie - rö - ji.— ve - rä - jät, toi sin vie rö -I 1 n —rc— rx---r\--- 1 .jL, ... ^ ..\ „fv.. v 7
J / P i___ 1__ 1_Ll_ T m ... —hr* ar*—dn—1—!
JJ 4 W "" é 1«/ 1 "" '1 «r—^j - i - a -—-w---gp---*—
ji ve-rä-jät. Kuin on pit-kät pii - ven-ran-nat,
—W—W-
ÉÉ
~W---»— V---&
kuin on pit-kät pii ven-ran-nat, niin on pit-kät
mun— p i-h a-n i, niin onpit-kät mun—p i-h s - ni.
Ungari talupoeglik muusikakeel ei tunne ega vaja generaalbas- si. Helikeele laused on põhiliselt kaherealised, kuna värsiread on kalevalamöõduliste runode värsiridade sarnaselt parataksis (rin- nastatult). Niiviisi võivad nad olla väga erinevad. Teiselt poolt on muusikalised laused (näit. perioodid) oma hüpotaksis (alistav suhe:
näiteks esimene pool (valitsev) pürib dominanti, et teine võiks lõp
peda toonikas) keerulisemad. Ungaris ühineb kuulaja sageli laulja
ga, lauldes kaasa (vanas soome laulmisviisis oli see üldine; juht- toetaja), Lääne-Euroopas istub kontserdipublik vaikselt.
Soome helikeelest, vanadest kalevalamõõdulistest lauludest, P.
Kostiaise muusikast jne. võiks kirjutada pikalt. Olen käsitlenud asja täpsemalt brošüüris ’’Saamelaisten joiut unkarilaisen silmin”
(Laplaste joiud ungarlase silmaga nähtuna; väljaandja Lapi Hari
dusselts). Seekord mainin vaid üht erinevust: viiekeelelist kannelt hoitakse lääneeurooplase meelest valesti käes: madalad helid on
üleval ja kõrged all. Muusikakeelte erinevuste loetelu võiks jätkata veel kaua, aga seekord ehk piisab.
Kas on siis mingi ime, kui ungarlane või soomlane ei ole mõist
nud Lääne-Euroopa helikeelest sündinud sümboleid? Näiteks hüpe SO-tõusutaktilt üles DO-le. Lääne-Euroopa helikeeles väljendab see uhkust, kindlust, mehelikkust ja ka marsid algavad nii:
Georg Frie drich Hindel
Selle teeb märkide tasandil võimalikuks see, et pelga SO puhul on veel ebakindel, kas see kuulub dominanti või toonikasse. Aga kui see on rütmiliselt tõusutaktis, jätkatakse sellest väikese eba
kindluse järel (mil näiteks marsi puhul võib tõsta jalga) jälle päris kindlasti DO-ga. See on siis juba takti esimesel, kõige pikemal ja tugevamal osal, aga nii, et seal on juba hüppest põhjustatud hoogu.
(Mažooris on see hüpe võimalikult tugev).
Kuidas ungari talupoeg oleks võinud sellisest helikeelest aru saada (eriti kui seda helikeelt ja selle sümboleid ei olnud veel talle pähe taotud), sest 1) tema muusikakeel ei tunne tõusutakti ega 2) dominanti, 3) ta ei osanud aega sel viisil osadeks jagada, 4) tema laulukultuuris ei olnud marsse, sest paaril viimasel sajandil on un
garlastel olnud harva oma armeed, kus marssida. Kui ta marssiski, tegi ta seda võõral maal Austria armeesse sunnituna. Tollest ajast jä i talle meelde midagi muud kui uhkus ja mehelikkus.
Oleks huvitav kunagi üksikasjalikult uurida, kuidas oma aja ära elanud marsimuusika sümbolid muutusid Bartóki käes tema
’’Mikrokosmose” palades (sarjas I—IV on isegi kaks marssi sisal
davat pala (Lisa 1—2)). Sooviksin oma lugejailt, et nad eelmainitud palasid mängiksid või kuulaksid. Sama teema hea näide on ka
Stravinski ’’Sõduri lugu”. ’’Mikrokosmosest” ja ’’Sõduri loost” võib näha, kuidas vanadest, juba kasutatud ’’märkidest” sünnib uusi sümboleid. Need on oivalised näited ka selle kohta, miks sümbo- lisüsteemid tõeliste kunstnike käes muutuvad.
Seetõttu tuleb välja uurida, milline on mingi maa või rahva he
likeel ja kuidas see funktsioneerib. Ehk nüüd saame aru, miks Ko
dály ja Bartók ning paljud teised rõhutavad, et k u n s t i õ p e t u s p e a b l ä h t u m a o m a m ä r g i s ü s t e e m i s t ja et tuleb üritada ü l e m i n n a o m a k u l t u u r i s ü m - b o l i s ü s t e e m i . Ilma ei saa olla ka korralikku internatsio
naalset kasvatust. Alles siis, kui laps on saanud küllalt elamusi sellest, et ta võib jõuda oma kultuuri märgisüsteemist (näit. oma muusikalisest emakeelest) kunsti tasandile, sümbolite maailma, universaalsete tähenduste juurde, elamusteni, võib ta järele proo
vida, kuidas sama õnnestub teist märgisüsteemi kasutades. Nii kaua kui oma keel, helikeel jne. ei ole küllalt tugev, mõjuvad muud märgid ja sümbolid segavalt. Kui õpetame Soomes soome helikeelt, näiteks nn. kalevalamõõdulist laule, mis on ühehäälsed, mis ei tu n ne diatooniat, ja vahele mõnd marssi või tertsiliikumisega laulu ja veel saadame neid kandlel või klaveril baarimuusika moodi, siis võib olla kindel, et laps ei leia oma muusikakeelt ega suuda erista
da õigeid pidepunkte, analooge. Tema kogetud muusikanähtused on segased, neist ei saa tekkida mingit konkreetset märgisüsteemi.
(Sellest vt. veel: Z. K o d á 1 y ’’Muusika lasteaias” ja minu ’’Laplas
te joiud ungarlase silmaga nähtuna”.)