• Nem Talált Eredményt

”KAS TAHAME ISESEISVUDA KA KULTUURILISELT...”

N/A
N/A
Protected

Academic year: 2022

Ossza meg "”KAS TAHAME ISESEISVUDA KA KULTUURILISELT...”"

Copied!
218
0
0

Teljes szövegt

(1)

kultuuriliselt ?

(2)

KAS TAHAME ISESEISVUDA KA KULTUURILISELT...

(3)
(4)

”KAS TAHAME ISESEISVUDA KA KULTUURILISELT...”

(Z. KODÁLY)

VALIMIK UNGARI MÕTLEJATE KULTUURI ISESEISVUMISE ALASEID ARTIKLEID

Koostanud György Kádár

HARIDUSTÖÖTAJATE KOOLITUSKESKUS TALLINN 1994

(5)

K a r á c s o n y Sándor, Magyar Nevelés, Budapest 1944

F a b r i c i u s - K o v á c s Ferenc, Kommunikáció és Anyanyelvi Nevelés, Budapest, 1980

B a r t ó k Béla, Válogatott írásai, Budapest 1956 K o d á 1 y Zoltán, Visszatekintés, Budapest 1982

Kiskunság Régi Képfaragó és Képmetsző Művészete, bemutatja Lükő Gábor, Kecskemét 1982

Artiklid on tõlgitud teostest:

Koostaja tänab abi eest Laura Viirretit, Kaarlo Koskimiest, Erkki Asialat, Soome Kodály Seltsi ja Avatud Eesti Fondi

Kaanekujundus Loit Jõekalda

(6)

SISUKORD

INGRID RÜÜTEL

S a a t e k s ...7 SÁNDOR KARÁCSONY

Ungari mõtteviis. Tlk. E. H i e d e l ... 11 Ungari kasvatus. Tlk. E. H i e d e l ... 19

FERENC FABRICIUS-KOVÁCS

Keeleteadus, kommunikatsiooniteooria, kaasluspsüholoogia.

Tlk. E. Hiedel ...45 GÁBOR LÜKŐ

Elavad pildid. Tlk. E. H i e d e l ... 67 GYÖRGY KÁDÁR

Kunstikasvatusest Sándor Karácsonyi järgi. Tlk. V. Klaus 95 BÉLA BARTÓK

Mis on rahvamuusika? Tlk. I. Sinimets . , . . . 119 Rahvamuusika tähendusest. Tlk. I. Sinimets . . . . 123 Miks ja kuidas koguda rahvamuusikat. Tlk. I. Sinimets . 127 Rahvamuusika mõju uuemale professionaalsele muusikale.

Tlk. I, S i n i m e t s ... 144 Võrdlev muusikafolkloor. Tlk. I. Sinimets . . . . 149 Ungari muusikast. Tlk. I. Sinimets . . . . . . 153 Ameerika-intervjuu 1941. aastast. Tlk. I. Sinimets . . 156

ZOLTÁN KODÁLY

Julgeme olla ungarlased ka muusikas. Tlk. I. Sinimets . 160 Ungari muusika. Tlk. I. Sinimets . . . 162 Mis on muusikas ungaripärane? Tlk. I. Sinimets . . 163 Ungari muusikaline kasvatus. Tlk. I. Sinimets . . . 169 Ungari kooli tänased ülesanded. Tlk. I. Sinimets . . 173 Muusika lasteaias. Tlk. I. S i n i m e t s ...175

GYULA FÁBIÁN

Järelsõna. Tlk. I. S i n i m e t s ...197 EDVIN HIEDEL

A u t o r i t e s t ... 200

(7)
(8)

SAATEKS

Käesolev kogumik tutvustab eesti lugejale Ungari kultuuriklas- sikute ja tänapäeva kulturoloogide ja pedagoogide Béla Bartóki, Zoltán Kodály, Sándor Karácsony, Ferenc Fabricius-Kovácsi, Gábor Lükd ning kogumiku koostaja György Kádári mõtteid ja seisukohti muusika, pedagoogika, folkloori, keeleteaduse, psühholoogia jm.

kohta. Kui Bartóki ja Kodály ideedest ehk midagi eestlase jaoks tuttavgi on, siis eestikeelse kogumikuna jõuavad needki eesti luge­

ja lauale esmakordselt. Enamus artikleid ja nende autoreidki on aga kindlasti senitundmatud. Kirjutistes toodud mõtted on meie lugejale uudsed, kuid meie praeguses situatsioonis ülimalt ak tu ­ aalsed. Ungari kultuurisituatsiooni, ajaloo ja suundumuste tund­

mine aitab meil ehk endiski paremini selgusele jõuda. Üldistatud ja teatud mõttes mütologiseeritud kujutluse euroopalikust mõtte­

viisist võime pärast kogumikuga tutvumist vähemalt ühe Euroopa riigi (Ungari) osas asendada millegi hoopis konkreetsema ja indivi- dualiseeritumaga.

Oleme praegu mõnes mõttes samas situatsioonis nagu Bartóki ja Kodály Ungarigi — astumas iseseisvana Euroopasse. Need kaks sõpra ja ungari muusika suurkuju panid oma muusikarevolutsioo- niga, mis toetus ungari rahvamuusikale, ühtlasi aluse euroopali­

kule Ungari kultuurile ja tõstsid ungarlased Euroopa rahvaste sek­

ka võrdväärse rahvana. Mitte Euroopa muusika, ’’tõlgituna ungari keelde”, vaid vastupidi, oma ’’emakeelsele muusikale” tuginev uus Ungari muusika oli see, mille Euroopa omaks võttis kui oma muu­

sikalise kõrgkultuuri osa.

Bartók ja Kodály olid folkloristid, heliloojad ja pedagoogid ühes isikus. Kodály pidas väga tähtsaks rahvamuusika õpetust juba las­

teaias: ”Kui me ei istuta lastesse muusika ilusat seemet lapse-põl- ves, asjata katsume siis seda teha hiljem — hing on umbrohtu kas­

vanud. Kas on paremat elukutset kui külvata esimest head seemet uude aeda?” (’’Muusikaõpetusest lasteaias”). Seejuures rõhutab Kodály isikliku musitseerimise, eriti laulmise täh tsu st passiivse plaadi- ja lindikuulamise ees: ”Ma arvan, et tõelise muusikamõist-

(9)

miseni võib jõuda üksnes isikliku osavõtuga, mistõttu laulmine ei tohiks jääda kõrvale.”

Rahvamuusika poole pöördumisel polnud Bartóki ja Kodály eesmärk mitte niivõrd vaadata tagasi minevikku, kuivõrd säästa inimlikke väärtusi tuleviku jaoks.

Milliseid eeldusi on vaja rahvusliku muusika tekkeks? Artiklis

”Mis on muusikas ungaripärane”, vastab Kodály: ” Selleks on vaja traditsioone, individuaalset annet ja paljude vaimset ühtekuulu­

vust, mis võtab üksiku andeavalduse vastu enda omana”. Viimast tahaks eriti rõhutada. Vahest just siin oli kõige suurem vajakajää­

mine, mistõttu Veljo Tormise muusikarevolutsioon Eestis ei õnnes­

tunud sel määral kui Bartókil ja Kodályl Ungaris. Taas jõuame pe­

dagoogika juurde, sest ’’kollektiivse teadvuse kujunemine algab juba lasteaias”.

Valusaks probleemiks Ungari kultuuriklassikutele on olnud lõhe kõrgklassi ja rahva kultuuritunnetuse vahel. Kodály väidab:

rahvuskultuuri õitsenguperioodil on rahvus tunnetelt ja maitselt tervik, degeneratsiooni perioodil haritlased ja massid üksteist ei mõista. Eesti kultuuri üks iseärasusi on olnud see, et tippkultuur ja rahvas on seisnud üksteisele suhteliselt lähedal. Eestlastel pole olnud oma ülikkonda ning eesti rahvast on iseloomustanud kesk­

miselt kõrge kultuuritase. See on meil aidanud püsida rahvana ka kõige raskemates tingimustes. Mis ootab ees nüüd? ’’Elame oma kojas ja omal leival. Varem või hiljem jõuab see ka meie närvikiu- dudesse, et m eist on saanud iseenda peremehed” (S. K a r á ­ c s o n y , Ungari kasvatus). Kas see jõuab ka eestlaste kultuuri- tunnetusse?

Saksa kõrgkultuuri juured on rahvakultuuris, ’’kõrgkultuur on rahvakultuuri õidepuhkemine”. Ungaris levis 17. sajandist peale kasvatuse pragmaatiline viga — nende juurte katkemine. ’’Peame tegema kasvatuse moodsaks, ungarlikuks ja tõhusaks”, väidavad 20. sajandi Ungari pedagoogid. Ehk ei maksaks meil Eestiski h ari­

dusreformis unustada rahvuslikku alget. Samas on põhjust õppida ka Ungari haridusreformi negatiivsetest kogemustest. Ka Ungari haridusreformi saatis algul ebaedu, sest ’’korrastada oleks tulnud kasvataja ja kasvandiku vahelist pedagoogilist põhisuhet” (S.

K a r á c s o n y , Ungari kasvatus). Ungari kasvatuse alus on k a a s l u s h i n g e l i n e elutunne: kasvataja peab olema h a r­

dunud, kasvandik armastaja. Kaaslane on meie inimolemuse välti­

matu tegur, me saame oma inimlikke võimalusi realiseerida ainult suhtes temaga, ainult temaga koos ja ühiselt. Kasvatuseesmärk on

(10)

kasvamme. Kasvamine ja kasvatamme on pedagoogi ja tema õpi­

laste ühine tegevus ja ühtlasi ka tulemus. — Niisugune on lühidalt kokku võttes ungari pedagoogika põhikontseptsioon. Kas ei kõla see inimlik tõde meilegi aktuaalselt? Ja veel: ’’Peame mõistma mõistmise saladust”, samuti sõltumatuse, siiruse, vabaduse ja mis­

sioonitunde saladust.

Neid ja muidki pedagoogika, kultuuriloo, psühholoogia saladusi aitab meil mõista käesolev raamat. Sest lõppude lõpuks tuleb meil­

gi teha valik: ”Kas me jääme ka edaspidi kolooniaks või saab meist sõltumatu riik — mitte ainult poliitiliselt, vaid ka kultuuriliselt, meie omapära võidulepääsemises” (Z. K o d á l y , Ungari muusi­

kaline kasvatus). Kas astume Euroopasse värske kultuurihoovu-se- na või ainult jäljendame teiste rahvaste kultuuri, kas integreeru- me või sulandume? Selles on küsimus. Oma sugulasrahvalt ungar- lastelt on siin mõndagi eeskujuks võtta.

Ingrid Rüütel

(11)
(12)

SÁNDOR KARÁCSONY

UNGARI MÕTTEVIIS Peatükk esseest

XXII

Bartók ja Kodály m eie sofokraatia*

esteetikaprobleem ide lahendusest muusika alal

Siiani meie käsutuses olnud ainestiku põhjal võime oma küsi­

musele esialgsest mõnevõrra täpsema vastuse anda sedavõrd, kui­

võrd meile on ilmseks saanud meie rahva ja meie sofokraatia vahel haigutav kuristik, mis on ühtlasi meie keskklassi haud. Meie sofo­

kraatia keel on tõlkekeel, meie rahva keel on — XX sajandi seisu­

kohalt vaadatuna — puudulik keel, niisiis ei ole meil tegelikult kultuuri, ja selle tõttu ei ole meil tõelist keskklassi. Niisugune on olukord.

Kas sellest olukorrast on väljapääsu?

Kui on, siis ainult ühel viisil. M e e i t o h i a r v a t a , e t k u l t u u r o n v õ i m a l i k i l m a k e e l e t a . I g a k u l ­ t u u r a r e n d a b e n d a l e k e e l e . (Ka meie kultuur on ju endale keele arendanud: meie sofokraatia tõlkekeele. Kuid see ei ole keel. Ja ebakeelele vastab ka täpselt ebakultuur.) Niisiis me ei tohi arvata, et meil on kultuur, kui meil ei ole keelt. Kui meil oleks kultuur, siis see oleks välja arendanud ka keele, sest kultuuri aval­

dumisvorm on alati keel.

Kui on olemas väljapääs, siis selleni jõuab ainult läbi ahta vä­

rava ja mööda kitsast rada. Liikudes sammuvõrra edasi läbi selle värava ja mööda seda rada, tuleb meil niisama rangelt sedastada, et see p o l e t õ s i , n a g u p o l e k s k i m e i l k e e l t . M e i l o n k e e l , r a h v a k e e l . J a s e e o n g i t e-

* (kr.) tarkade valitsus; haritlaskond. — Tlk.

(13)

g e l i k u l t u n g a r i k e e l . N i i e t m e i l o n k a k u l t u u r — s e e k u l t u u r , m i s o n s e l l e k e e l e a v a l d a n u d j a v o r m i n u d n i i s u g u s e k s , n a g u t a on. See kultuur seiskus küll XVII sajandi jooksul, ja nii ei ole ta XX sajandi seisukohalt arvesse võetav, teda ei saa nimetada ole­

masolevaks, tegelikuks, tõeliseks. Aga ta ei ole ka surnud, kär- bunud, määndunud, sest kui ta seda oleks, oleks surnud, kär- bunud, määndunud ka keel. Keel aga mitte ainult ei ela, vaid ka mõjutab, sest niipea kui miski ungari sofokraatia kultuurist talle läheneb, et tema kaudu oma sisu väljendada, kogub ta otsekohe jõudu, ja kultuuril on võimatu nii kõrgele tõusta, et ta ei saaks end selles keeles väljendada.

Käesoleval ajal ja lähiminevikus on muusika see kultuurivald­

kond, kus seda nähtust võib kõige segamatumalt jälgida. Ungari rahvam uusika ei ole rikastanud juba üsna ammust ajast m itte üksnes meie rahvuslikku muusikat, vaid ka Euroopa muusikat. Ei saa öelda isegi seda, et selles oleksid puudunud esiletõusvamad isiksused, sest Liszt ja Brahms on ju väljapaistvad muusikaanded.

Siiski ei muutunud ungari muusika Euroopa muusika võrdväär­

seks, orgaaniliseks koostisosaks. Ometi ei tundnud me iial seda kuulates naudingut, mida tuntakse siis, kui mõni hingesisu on lõ­

puks leidnud väljendumiseks sobiva mooduse. Mispärast ei ja mis ajani ei? B a r t 6 k i j a K o d á 1 y ’ n i. Ja need kaks nime vas­

tavad ka küsimusele, m ispärast ei. Kuni nende ilm um iseni ei olnud meil tõelist ungari muusikakultuuri sellepärast, et k u n a u n g a r i h i n g e m u u s i k a l i n e m õ t e e i v ä l j e n ­ d u n u d e m a k e e l e s , e i s a a n u d o l l a s e e , m i s k õ l a s , t õ e l i s e l t u n g a r i m u u s i k a . See, mida oli tavaks nimetada ungari muusikaks, oli seda samal kombel, nagu meie sofokraatia tänapäeva ungari keel on ungari keel. Sest seda ta on, kahtlemata, ja ometi ei ole ta see tõeliselt.

B a r t ó k j a K o d á l y p a n i d m u u s i k a a l a l t o i m e m i d a g i , m i l l e g a m e i l e i t u l e k s k a ü h e s k i t e i s e s k u l t u u r i v a l d k o n n a s k o k k u h o i d a . Vallates täielikult Euroopa muusikakultuuri, see tähen­

dab, seda kuidagi eitamata, süvenesid nad rahva muusikamaailma ja täitsid seal kolm ülesannet. Esiteks, pannes tru u lt kirja kõik kirjapandava, tõid nad ainestikuna, see tähendab sisuna meie jaoks pinnale kõik selle, mida rahva hing oli siiani muusikana loo­

nud ja säilitanud. Teiseks analüüsisid ja kirjeldasid nad ausalt se­

da keelt, milles see muusika ennast siiani on väljendanud. Kol­

(14)

mandaks võtsid nad selle keele, olgugi et see oli hoopis midagi muud kui Euroopa muusika selleaegne keel, ungari muusika ja nii ka oma hinge muusika emakeeleks ja valasid kõik, mis neil öelda oli, selles keeles muusikasse kogu Euroopa jaoks. See ei olnud ai­

nult programm (kui see oleks olnud ainult seda, siis ei oleks see õn­

nestunud, nagu ebaõnnestus Ödön Leichneri pseudo-ungari ehitus- kunstistiil), vaid midagi elementaarset nagu hommikune kaste või äikesevihm, esiletungiv muusikaimperatiiv, millele ei saa vastu panna, sest olgu see kui tahes ränk ja kibe, siiski on selles maake­

ra punktis (pärast kõike, mis siin aastasadade jooksul on toimu­

nud) niimoodi kõige kergem väljendada, vormi valada ja teise ini­

mese kõrvus heliseda lasta seda, mis inimhinges on muusika.

J a juhtus see, mis päris kindlasti juhtub kogu meie kultuuri valdkonnas, kui seal kunagi kordub see muusikarevolutsioon. Seda muusikat ei võtnud kogu Eurameerika vastu mitte ainult ungarli- kuna, vaid tunnistas selle otsekohe ka Eurameerika klassikaliseks muusikaks. Seda, mida ta indogermaani muusikakeele sõna-sõnalt ungari keelde tõlgitud vormis esineva ungari muusikasisuga iial ei olnud valmis tegema, tegi ta selle muusikasisuga: tunnustas seda endaväärsena ja liigitas oma varasalve hinnaliste ühikute hulka.

Nii et ungari kultuur on olemas, niipea kui see on ühtaegu kultuur ja ungarlik.

J a see muusikakultuur on ungarlik. Kusjuures teisest küljest sünnib temaga see, mis senise niinimetatud ungari muusikaga ei ole veel iial ette tulnud: ungari rahvas tunnistab selle omaks, nau­

dib seda ja võtab seda kui midagi endastmõistetavat. Kodäly-laste- koorid on praegu juba kogu maa oma valdusse võtnud, algkool, skaudiliikumine ja raadio on selle muusika rahvani viinud, niisa­

ma nagu ooperilava, kontserdipoodium, Kõrgem Muusikakool ja Ülikool on selle sofokraatiale kättesaadavaks teinud. Ja mitte ai­

nult selle uue maahõivamise lai haare, vaid ka tempo on kaasakis­

kuv. Kogu ungari rahvas mitte ainult ei alistunud sellele, vaid alis­

tus kergelt ja õnnelikult. See ei olnud tegelikult alistamine ja alis­

tumine, vaid teineteise leidmine. Tänapäeval klammerdub nii-öel- da veel ainult vaene õnnetu keskklass kramplikult ungari võlts- muusikasse, ja see osa meie sofokraatiast, mis on jäigalt kinni tõl­

kekeeles ja ei suuda või võib-olla ei tahagi sellest lahti ütelda või seda teist keelt mõista.

Bartók nendib omadustena, mis iseloomustavad kõiki ungari rahvalaule, isomeetrilisi viisiridu, pentatoonikat ja parlando-ruba- tos väljapeetud talupojalauludes proosatekste ja muusikarütmi tei­

(15)

neteise suhtes parataktilist käitumist. (Ungari rahvalaul, LXX.l.) Neljanda, kolmandaga lähedases seoses oleva omadusena võime siia lisada kvinttarindi, väiksema kvinttarindi ja parallelismi, mil­

le avastas kõige vanemate rahvalaulude fraseoloogias Zoltán Ko­

dály. (Ungari rahvamuusika, 27.1.) See tee, mida mööda Bartók nende lõppjäreldusteni jõuab, on erakordselt huvitav ja selle nega­

tiivsed järeldused on vähemalt niisama õpetlikud nagu positiivsed.

H alastam atult tõmbab ta kriipsu peale mõlemale niinim etatud

’’ungari” helilaadile, nentides mõlema puhul, et neid ei esine mitte üheski talupojalaulus. Ta peab seletamatuks nähtuseks, miks ar­

vatakse meie härrasklassi ringides just kõige võõramate, mitte põr­

mugi vanade ungari lauludega sarnanevate laulude puhul, et need on tõelised, võltsimatud ungari laulud. ( ’’Tahaksin künda m a”,

”Ära räägi, kulla vader”, ’’Lõõmab hurtsik, praksatab roog”, ’’Ümar on see kükkel”. ) Ja lõpuks — raske on käesoleval hetkel öelda, kas see tähelepanek tuleb liigitada negatiivsuste või positiivsuste rub­

riiki, aga ta nendib kõhklemata, et vanas stiilis laulavad veel ai­

nult vanad inimesed, noored laulavad uues stiilis, kusjuures see uus stiil on tekkinud küll mitmelt poolt tuleva võõra mõju all, aga see on siiski ungari stiil, niisugusel ajal, kui kuskil mujal ei ole rahvamuusikat tekkinud.

Kui me neid igast küljest suurele kohusetundele ja teaduslikule usaldatavusele tuginevaid, nüüdseks vääramatuid teese meie sei­

sukohalt vaatame, siis on võimatu märkamata jä tta , kui täpses vastavuses on see kõik tulemustega, mis me oleme teistelt aladelt kogunud. On olemas ungari rahvamuusika, õigemini ungari muu- sikakeel, ja see muusika, või teiste sõnadega, see keel on niisama iseloomulikult ungarlik nagu meie ungari kõne. Ka meie muusika- keelel on baas, isomeetriliste ridade rinnastuspõhimõte: proosa­

tekstiga võrreldes mitte rangelt ’’meetriline” muusikarütm ja autoh- toonne helipildi jõud: pentatooniline helilaad. Väga huvitav on sel­

les suhtes Bartóki tees, et selle p e n t a t o o n i l i s e i s e ­ l o o m u annavad tegelikult m e l o o d i a j o o n e p e n t a - t o o n i l i s e d p ö ö r d e d , muu hulgas näiteks sagedased kvardisammud, ja seda tuleb meil rõhutada, enne kui me söanda­

me välja tulla väitega, millele võib-olla räägib näiliselt vastu pigem mažoori ja minoori kui puhtalt pentatoonilise või dooria, eoolia, früügia või mikrolüüdia helilaadi ülekaal uues stiilis. Aga see väi­

de peab siiski paika, nimelt et need kolm ungari muusika tugisam­

mast teevad igasuguse kahjuliku võõrmõju just niisama võimatuks ja on samasuguse assimileeriva jõuga nagu keele artikulatsiooni-

(16)

baas, rinnastuspõhimõte ja pildijõud. Ka muusika alal valitseb sa­

ma olukord, mida me kohtasime keele alal: ka muusikakeel ei ole põhjus, see tähendab, ei ole allikas ja ei saa olla ka tagantjärele se­

letus juurte katkemisele, nagu seda pole ka keel. Nende kahe olu­

korra vahel on ainult see erinevus, et muusikas on uuenemisprot- sess juba alanud, muusikakeel reageerib sellele suurima endast­

mõistetavusega ja on osutunud täispotentseks keskkonnaks nii alla- kui ka ülespoole. Allapoole: uus stiil võib ungarlikuks m uutu­

da ainult nii, et ungari muusikakeel assimileerib kõik võõrmõjud vormilt ungarlikuks. Ülespoole: ungari muusika ungarlik muusika- emakeel on arendanud geniaalsed muusikud end täiuslikult väljen­

dama, milleks tõlkemuusikakeel ei olnud võimeline. Sellepärast on jõuetu Liszti ja Brahmsi "ungarlik” muusika ja sellepärast on po­

tentsiaalselt täiuslik "Psalmus Hungaricus” või "Háry” või "Canta­

ta profana” või "Puust prints” või kõige uuem Bartõki-oopus, tava­

tutele instrumentidele loodud "Kammermuusika”.

Kahjuks on ka negatiivsused kokkulangevad. Meie võime, oma andmetele toetudes, juba seletada seda, mille üle Bartók nii väga imestab: m ispärast peab meie härrasklass kõige ungarlikumaks just nimelt mitteungarlikku. Aga sellepärast, et tema kultuuri tõl- kekeel on pannud teda juba unustama ungari keele kõige iseloomu­

likumaid väljendusviise ja väljendusjõudu. See tõlkekeel on juba nii välja kujunenud, et ta arendab endast eraldi "ungari” helilaadi;

ja ka meie tõlkekeelel on selliseid õigustamata, juurteta "ungarlik- kusi”, mis võivad muuta võimatuks koguni ehk kaugemas tulevi­

kus kujuteldava uuenemise. Selliseks "ungari laadiks” peame me praeguse ”ungarindamise”-palaviku põhimõtteid, võõrsõnade välja­

tõrjumist ja sõna-sõnalist tõlkimist, jäikade grammatikapõhimõte- te rigoroosset järgimist ja artikulatsioonibaasi kui keelt kujundava jõu põikpäist eitamist.

Samuti on kolmas negatiivsus üldist laadi. Nii nagu ungari rahvam uusikas on välja arenenud uus stiil, mis aga veel vaid kaudselt annab tunnistust muusikaemakeele kolme iseloomuliku omaduse lõputust jõust, nii on ka kogu meie kultuuri alal ja ka meie keeles välja arenenud uus stiil, "salaja väljahautud” ungarlik- kus, mis samuti ainult kaudselt viitab keele kolme iseloomuliku omaduse hävimatule ja igivõidukale elujõule. Kahjuks ei ole sel elujõul keele alal ette näidata niigi palju positiivsusi nagu muusi- kakeele elus. See on huvitav ja võib-olla üle kogu Eurameerika ai­

nulaadne nähtus. Ungari keel nimelt k a s s u u d a b v õ õ r - m õ j u s i d a s s i m i l e e r i d a v õ i p õ g e n e b n e n ­

(17)

d e e e s t p a s s i i v s e s s e v a s t u p a n u s s e : h e i ­ d a b e n d a s t v õ õ r a k s j ä ä n u d e l e m e n d i d v ä l j a . Seda hoiakut võib täheldada millal tahes igaüks. Ungari kirjaviis näiteks on (ungari keele põhiomadustest tulenevalt) fo­

neetiline, seda põhimõtet ei ole aga meie keeleteadus omaks võt­

nud. Niisiis ei ole rahvakeelel võimalik omaks võtta ühiskeele õige- kirjareegleid. Ma ei ole kohanud veel ühtegi niisugust rahva ala­

mast klassist pärinejat, kes oleks oma rahvakeele foneetilises õige­

kirjas teinud ühtainsatki õigekirjaviga ainult sellepärast, et talle on algkoolis õpetatud ametlikku õigekirja, see tähendab kellele oleks seal õpetatu ähmane mälestus mõju avaldanud.

See asjaolu seletab ka seda, miks meil on kolm rahvaklassi üksteisest irdunud ja elab üksteisest sõltumatus kolmekeelsuses oma kultuuris, mida on samuti kolme sorti.

Aga nii positiivsed kui ka negatiivsed järeldused osutavad üht­

moodi positiivset laadi põhimõtetele. On olemas omapärane ungari kultuur. O n o l e m a s s e l l e k u l t u u r i p o t e n t n e j a t ä i s v ä ä r t u s l i k k e e l . J a s e l l e k e e l e s e a d u s p ä r a s u s t e s l i i k u d e s o n m e i e j a o k s i g a h e t k v õ i m a l i k s e e s a m a u u e n e m i n e k o g u k u l t u u r i a l a l , m i s m u u s i k a m a a i l m a s o n j u b a — j a j u s t o l e v i k u s — t o i m u n u d .

XXIII

Ungarlik on: vormilt primitiivne, sisult objektiivne

Ei ole meie ülesanne ja ei saa seega olla ka meie eesmärk pead murda selle kallal, mispärast just need kolm on ungari muusika- keele ja üldise ungari keele põhiomadused. Kindlasti on ka sellel oma põhjus, võib-olla väljaselgitatav põhjus, aga meil pole praegu seda põhjust vajaja nii me ei tunne selle vastu ka huvi. Me tahame ainult fakti ennast selgelt näha ja kohusetundlikult kirjeldada.

Niipalju me igal juhul näeme, et pentatooniline meloodiakujundus on niisama vähe spekulatsiooni või — kuivõrd ju tt on akustikanäh- tusest — matemaatika tulemus, see tähendab, just samuti akusti­

lisel kujundlikkusel põhinev muusikaline nähtus, nagu keele pildi- jõud näitab ja säilitab algset, iidset kujundlikkust. Parlando ruba- to mitte rangelt meetriline põhimõte ja samuti kvindil või sekundil põhinev meloodiatarind rinnastab meloodiat ja teksti või meloodia

(18)

arhitektoonika ees- ja järelosa nagu ungari grammatika rinnastab sisuliselt ja põhiliselt kõike kõigega, ka alistuses, ja see põhimõte jääb nii muusikas kui ka keeles lõpuni tegelikkusejuureks ka nii­

suguses kõrguses ja kauguses, kus mingi reaalsus vaevu veel juuri meenutab. Alguspunktis täheldab Bartók seda seal, kus tekst kaob ja meloodiat hakatakse enamasti alati vaid vilistama, — niisugu­

sel puhul on rütm nimelt pidevalt ja muutum atult tempo giusto.

Lõpp-punktina juhiksin tähelepanu väga kulunud ungari tuletuslii­

detele, — need sarnanevad nimelt väga indogermaani kogukama­

tele muutelõppudele ja ka nende funktsioon on alistav, ja ometi peitub nende sügavuses rinnastuspõhimõte. Ja lõpuks tuletagu iso- meetria ja ungari intonatsiooni nn. ühetoonilisus meile meelde loo­

duslike helide ja häälte ühetoonilisust, mis kulgevad ajas, kordu­

vad ajas ja on ka laskuva loomuga, sest nad on loomutruud, ja kui ma kõrvaldan nende ’'käsitlusest” inimliku ’’loogika” (näiteks selle, et elementaarse nähtuse esimene ilmnemine, inimliku tähelepanu sellele pöördumise esimene ilmnemine ja sellele järgnev võib anda regulaarses järgnevuses ühtmoodi jambi, auftakti või rõhutu silbi enne Stammsilbe-1 ), siis võime siin otsekohe nentida, et seegi on primitiivne, eluline, elementaarne nähtus nagu ka teised kaks. Ja kõik kolm on ka objektiivse küsitluse vili, sest kõigil kolmel puudu­

vad inimliku käsitluse subjektiivsed jooned ja neil on ülimal mää­

ral olemas looduslike tingimuste, see tähendab, käsitluse objekti puhtalt objektiivne sisu. Objektiivsete looduslike häälte ja piltide, ajas üksteisele järgnevate ja üksteist tähtsuselt mitte ületavate kujutluste, seoste ja kujutlusseoste parataks ja inimkõne liigendu­

ses looduslikku aega ja kordumist vähimagi kunstlikkuseta peegel­

davad ja ka kõne enda ajalisust mitte varjavad isomeetrilised muu- sikaread ja kõnekeelne intonatsioon. Objektiivne tähendab siinko­

hal nii asundusgeograafilisest kui ajaloolisest seisukohast seda, et pigem idamaine kui läänelik, ikka veel natuke aasialik. Täpsemalt:

primitiivne, aga niimoodi primitiivne, et kõigeks valmis ja võimeli­

ne. Kohanemisvõimeliselt aasialik; odava vaimutsemisega (või ka enama kui vaimutsemisega) võiks seda väljendada nii: parlando- rubatolik aasialik. Päris täpselt ja kõige lühemalt: ungarlik.

Ja võib-olla nüüd võime juba püüda ettevaatlikult sõnastada ka seda, mis siis võiks olla see tundmatu ja hajuv, mida pole iial tõsi­

selt püütud defineerida ja mis kannab nime u n g a r l i k . See on kindlasti Eurameerika moodustis (see tähendab aasialik, mis ei tä ­ henda mingil moel Aasiat, sest on oma asukoha poolest ja ajalooli­

se saatuse poolest Eurameerika). Eurameerika moodustistest sisu­

(19)

liselt kõige objektiivsem, sest seda käsitlev inimene on looduslike nähtuste objektiivse truudusega käsitlussisule väga vähe oma sub­

jektiivsest isiksusest lisanud. Kõige primitiivsem, niisiiis on selle sisu iga avaldumisvorm folkloristlikust, rahvapsühholoogia seisu­

kohast tõeliselt elementaarne hingeeluline nähtus.

S e e , m i s o n u n g a r l i k , o n v o r m i l t p r i m i ­ t i i v n e j a s i s u p o o l e s t o b j e k t i i v n e .

(20)

SÁNDOR KARÁCSONY

UNGARI KASVATUS

1943. aastal aj aku j a ’’Magyar Élet”

suvelaagris Szárszós peetud ettekanne *

I

Kõigepealt tekib kohe küsimus, mida me mõistame kasvatuse ungarlikkuse all. Kas meil tuleb kasvatada nii, nagu ungarlased on siiamaani harjunud oma lapsi kasvatama, või on olemas teatav kasvatuse seaduspärasus, mis erineb teist laadi seaduspärasustest, ja see on ungari kasvatus? Viimasel juhul ootab meid ülesanne neid seaduspärasusi täheldada, kindlaks määrata, kokku koguda, modi­

fitseerida ja nii-öelda tänasest päevast alates uutmoodi kasvatus­

meetodit rakendama hakata.Teisel juhul tõstame oma õigustesse iidsest ajast, võib-olla aastatuhandeid elava ja mõjuva perekonna­

kasvatuse vormi, püüdes seda ühtlasi kehtima panna ka üldises pedagoogikas. Ma usun, et praktilisest seisukohast oleks meie poolt kõige targem talitusviis, kui me ei peaks jäigalt kinni mitte kummastki põhimõttest, vaid rakendaksime vajadust mööda nii üht kui ka teist. J a ka siis võib kõlada üpris mahajahutav või vähe­

malt meie üliagarust talitseda tahtev küsimus, kas on midagi nii­

sugust üldse vaja. Eks ole ju ungari kasvatus see, mis Ungaris pa­

rajasti toimub ja on siianigi kenasti toimunud enam kui tuhat aas­

tat? Aga peletame eemale seda küsimust saatva malbuse. Olgu põhjus mis tahes, kasvatusteaduse suuri ungari viljelejaid ei ole praegu ega ka käesolevale ajale eelneval ajal erutanud probleem, m i d a t ä h e n d a b u n g a r i k e e l e s s õ n a k a s ­ v a t a m a . Ma mäletan hästi neid määratlusi, mis püüdsid mul-

* Ilmunud brošüürina: K a r á c s o n y Sándor, Magyar Nevelés.

Budapest, 1944. (Ajakirja "Magyar Élet" väljaandel.)

(21)

le pedagoogikakandidaadipõlves teed juhatada selle keerulise küsi­

muse läbipääsmatus tihnikus. Need olid targad, üksikasjalised ja väga erinevad. Aga neil oli üks imepärane ühine puudus. Nad ei kirjeldanud teadusliku täpsusega mitte seda, kuidas mind ja minu­

ga üheealisi oli imikupõlvest pedagoogikakandidaadipõlveni kasva­

tatud, vaid Jumal teab mida, aga hoopis midagi muud. Niisiis jäi minu tark ja armastatud professor, hoolimata kogu oma heast tah ­ test ja asjatundlikkusest, mulle tegelikult võlgu seletuse, mida me peame mõistma ungari kasvatuse all, ja kinkis mulle selle asemel, ma ei või kaevata, heldelt tõelisi väärtusi. Ainult et nende väärtus­

tega oli nii, nagu oleks mu kaugas mittevahetatavat võõrast valuu­

ta t pungil täis topitud. Antud tingimustes polnud mul neist mingi kasu.

Tingimused olid nimelt kõigil meie kodumaal esinevad võimali­

kel juhtudel eranditult ungarlikud. Nimelt olin ma ise ungarlane.

Kõik kasvatavad mõjud olid mind puudutanud ungarlaste keskel.

Ja ma valmistusin selleks, et tulevikus puudutaksid kasvatavad mõjud ka minu kaudu võimalikult ungarlasi. Mida oli mul sel kom­

bel teha mulle osaks saanud suurelt osalt saksa ja peale selle prant­

suse, inglise, itaalia ja teiste rahvaste pedagoogidelt pärinevate määratlustega?...

Täiesti kindlalt ungari kombel kasvatasid mu isa, mu ema, kaks vanaisa, onud, tädid, nõod, sest nad kõik olid puhtalt ungari päritolu. Ungari, šveitsi* usku oli see maakond ja küla, kus ma üles kasvasin. Földesis olid minu lapsepõlves kõik ungarlased, kõik kalvinistid, ainult apteekriemandast käisid jutud, et ta on katoliik­

lane, aga sedagi sel kujul, et see polnud sugugi kindel, võib-olla ta ainult tegi end tähtsaks. Hiljem sattusin Debreceni, jällegi selle kalvinistlikumasse poolde. Tegelikult oli kogu Suur-Debrecen un­

garikeelne ja talle oli iseloomulik, et minu ahnelt kõike uut ootav kõrv ei suutnud kaheksa aasta jooksul ühelgi juhul tabada ühtegi muud saksakeelset sõna kui need, mis kõlasid kolleegiumi** saksa keele tunnis. Aga seda tasub siiski rõhutatult alla kriipsutada ja meenutada. Sest kolleegiumi gümnaasiumis kõlasid õpetajate ni­

medki teisiti kui sealsamas tegutsevas ungari riiklikus kõrgemas reaalkoolis. Neid hüüti: Karai, József Szabó, Márton Szabó, Kulcsár, Harsány, Zalányi, Simon Nyáry, Mácsai, Tóth, Révész, Kecske-

* Kálvini. — Tik.

* Kolleegium — tav. alam-, kesk-ja ülemastmega ja uuemal ajal kohati õpetajaid ettevalmistava astmega täiendatud kalvinistlik internaatkool. — Tlk.

(22)

méthy, Bócsy, Török, Sinka, Gulyás, Gábor, Ólán, Szeremley, Ha­

lász, Zsigmond Nagy, Elek Nagy, Falábú, noid: Beczner, Piribauer, Jaszencsák, Zimmermann, Palugyánszky, Kovaliczky, Krisztián.

Nojah, nii et ka kolleegiumi õpetajad kasvatasid mind ungari kombel, sest nad olid ise ungarlased, ka mina olin ungarlane, ja sa­

muti minu seitsekümmend klassikaaslast ja seitsesada kolleegiumi kaasõpilast. Minu tark ja südamepõhjast siiralt armastatud peda- googikaprofessor ei käsitlenud, ei puudutanud aga meie kuuldes iial meie kasvatuse meetodit ja omadusi nõnda, nagu erineksid see kasvatusmeetod ja selle omadused just oma ungarlikkuselt muu­

dest kasvatusmeetoditest ja nende omadustest. Sedavõrd, et minus peaaegu juurdus kaks väärarvamust — oma praeguse aruga tean ma seda juba, aga kust ma siis oleksin võinud aimata. Esiteks, na­

gu oleks niimoodi kasvatamine, nagu meid kasvatati, väärkasva- tus. J a teiseks, nagu oleks kasvatuses ainult üks meetod õige, ja kuna see, kuidas meid kasvatati, läheb sellest ainsast õigest lahku, on ta kõlbmatu, ja sellepärast tuleb selle ainsa õige m ääratlust ja omandamist ülikoolis hoolega õppida.

Sellest seisukohast on niisiis kahtlem ata probleem, ja meil tuleb seda probleemina püstitades küsida, mida peab ungarlane kasvatuseks ja kuidas suhtub ungari hinge kasvataja hoiak selles­

se kasvatuse teooriasse ja praktikasse, mis tänapäeval ungari ülikoolides ja koolides elab.

II

Peale selle on olemas, ikka veel üpris pealispinnal, veel teinegi probleem. Need minust tublisti eakamad või ka veidi vähem eakad inimesed, kes mind ja minu generatsiooni kasvatasid, olid küll läbinisti ungarlased, aga ma ei saaks öelda, et nad olid niisama kindlalt üheksateistküm nenda sajandi lõpu või kahekümnenda sajandi alguse inimesed. Noorus- ja lapsepõlvest peale elab minus kuri kahtlus, et nad ei kasvatanud mind selle jaoks, mis pärast, kui ma suureks olin kasvanud, tõepoolest järgnes. Ma mäletan ela­

valt neid vaidlusi, mis nii sageli meie söögilauas toimusid ja pea­

aegu iga kuu kordusid. Eriti minu õllekaupmehest onu heitis sageli minu talupidajast isale ette, et see ilmaaegu maaga vaeva näeb.

Maa joob ahnelt inimese higi ja ei anna selle tohutu vaeva eest peaaegu midagi tagasi. Tuleb need pool või ülimalt poolteist prot­

senti kasu toovad katastriholdid maha müüa ja saadud raha eest

(23)

k indlaid väärtpabereid osta. Sellest peale on inim esel ainus väsimustunne see, mida põhjustab kupongide lõikamisega kaasne­

da võiv lihasevalu. Sellesse ei ole surnud veel ükski rantjee. Tema ise, pealinnainimene, nagu ta oli, tegigi nii oma isa pärandusega.

Ja ta sai oma kapitali eest lõpuks nii palju, et kui ta raha välja võt­

tis, jätkus sellest parajasti trammipileti ostmiseks — ja sai koguni edasi-tagasi pileti. Mu isa oli kirglik talupidaja, ja sellepärast ta ei järginud onu eeskuju. Ta ei teinud aga mingit saladust sellest, et ta ei pea ka ise ennast selle kangekaelsuse pärast mingiks ülearu targaks, arukaks ja ettenägelikuks meheks. Samasuguse õpetliku, pika elu jooksul omandatud tarkade vanemate hoolika armastuse­

ga hoidsid nad meid hulkuma minemast, eriti veel, kui see käis paaris kehavigastuste ohuga. Kuidas oleksid nad võinudki aimata, et vaevalt saavad kõige nooremad meist alustada kaheksateist­

kümnendat eluaastat, kui meile langeb kaela kogu rindeelu ränkus ja iseseisvat initsiatiivi nõudev eluvorm.

Ma ei mäleta selgelt ja üksikasjaliselt mitte ainult neid suu­

navaid põhimõtteid. Ma mäletan ka seda ägedat vastupanu, mida need põhimõtted meis, nooremates, esile kutsusid. Imekombel ei mõistnud me maist vara koguda ja meie närvides huugasid juba neid ootavad hilisemad neli-viis-kuus aastat. Oma vanemate silmis olime ühest küljest laisad, boheemlikud, pillajad ja teisest küljest maailmahulgused ja mustlaseluarmastajad. Tegelikult aga valmis­

tusime niisuguseks eluks, millisest meie vanematel, keda polnud puudutanud ükski tõsine sõda, millest ka meie rahvas oleks osa võtnud, ei võinud aimugi olla.

Nad vaesed takerdusid niiviisi toimides kahte suurde eksitus­

se. Oma kogemustega vanaks saanud, ei mõelnud nad sellele, et nende kogemused käivad XIX sajandi kuuekümnendate, seitsme­

kümnendate, kaheksakümnendate ja üheksakümnendate aastate kohta, ka veel XX sajandi esimese poole kohta. Nende teine eksitus oli see, et nad pidasid oma lapsi ja kõiki noori eo ipso ebatäius­

likuks, ennast aga, vastupidi, täiuslikuks. Kuigi see on ülimalt re­

latiivne vaateviis. On olemas kaks püssi, ühes on kuus laengut, tei­

ses ainult üks. Kumb neist on täiuslikum? J a samal kombel kahest inimesest, kas noor mees, kes ei ole veel suuremat osa oma laen- guist välja lasknud, või vanem, kes hea kui veel paar korda märki tabab oma maise matka jooksul? Muidugi on rauk ebatäiuslikum pool. Kui ta väidaks vastupidist, öeldes, et palun väga, mina olen oma elu kõige täiuslikumalt elanud, siis oleks juba see väide ise nii ebatäiuslik, et ei vääriks ärakuulamist. Noorem aga, vähemasti

(24)

oma võimaluste poolest, võib elada täiuslikult, samal ajal kui teine veel ainult oma rikutud elu varemetel konutab.

Ma ei tea, kas ei alga mitte siin kuskil meie kasvatava enese- hoiaku ungari moodus, kui me ei saa, ei suuda end oma lastega võrreldes täiuslikuna tunda. Sest kui meie oleksime täiuslikud, siis võiks maailma ajalugu meiega lõppedagi. Pealegi ei saa ma oma isikus ainus täiuslik inimene olla. Ma õpetan oma klassis koos kuue teise õpetajaga, ka nemad on kõik täiuslikud. Tõenäoliselt on seda ka b-klassi õpetajad. Kui lähen välja, kohtan ma ainult endast täiuslikumaid, sest mind, õpetajat, tervitavad esimesena peamiselt õpilased. On peaaegu võimatu, et need praegu elavad väga täius­

likud olendid ei seaks maailma korda. Aga mida me ikkagi igal sammul näeme? Kasvatuspõhimõtted räägivad üksteisele ja ka ise­

endale vastu. Alatasa alustatakse täiustamisega otsast peale. Ja täiustatakse väga täiusliku, parima praeguse maailmaga väga eba­

täiuslikku tulevast maailma, homset maailma.

Ja see teguviis on jällegi problemaatiline. Niipea kui ma lähe­

nen sellele XX sajandi vaateviisiga, pean ma selle tulemuste suhtes skepsist tundma. Mind vaevavad kahtlused. Kas see ongi minu üles­

anne: oma eksimatuid tõdesid levitada? Miks ma siis tundsin oma nooruses niisugust vastumeelsust oma isade eksim atute tõdede vastu? Kas ei ole kogu inimkonna silmad sestpeale natuke rohkem avanenud? Kas ma tegelikult ei ole kohustatud hoopis vastupidi­

seks? Midagi siira pihtimuse taolist: on päris kindel, kallid lapsed, et ma pole jõudnud lõpliku lahenduseni. Häda on ainult selles, et nõder inimene, nagu ma olen, ei saa ma seda endalegi tunnistatud.

Sellepärast ma annan teile edasi kõik selle, mida ma näen, ja nii, nagu inimkonna parimad seda teaduse praeguses seisus, praeguste vahendite ja meetoditega näevad. Võib-olla teie jõuate kaugemale, kasvõi tillukese sammugi võrra, ja suudate tõendada, kuidas ja milles me eksisime.

Sellest teisest seisukohast tuleneb niisiis probleem: kuidas suh­

tub XX sajandi kasvatusmõte sellesse kasvatusteooriasse ja -prak­

tikasse, mis tänapäeval ungari ülikoolides ja keskkoolides elab.

(25)

III

Kõik need on aga vaid pisivead. Nad paraneksid ungari kasva­

tuse oma jõust iseendast üsna kergesti. Elu oma halastam atu re­

aalsusega aitaks. Lõpuks elavad Ungaris ikkagi ungarlased ja tä ­ nane päev on keskööst peale kahtlematult tänane päev. Tänapäeva praktilised vajadused sunniksid koole vähehaaval elule vastavalt käituma. Ungari hing paneks end kümne-kahekümne aasta jooksul maksma ka siis, kui ta seda väga ei tahakski, õieti ei söandaks ja vaevu-vaevu suudaks. Me elame Esimese maailmasõja lõpust peale oma kojas ja omal leival. Varem või hiljem jõuab see ka meie när- vikiududesse, et meist on saanud iseenda peremehed.

Seda laadi ungari kasvatusel, mille mõju all meie generatsioon on üles kasvanud, on aga veel kolmaski puudus. Ja selle kohta pea­

me kogu oma kannatlikkusest ja optimistlikust põhiloomusest hoo­

limata sünge tõsidusega ütlema, et see on vana viga, Ma ei kipu sellele nime andma, pigem ma püüan seda täpselt kirjeldada.

See peegeldub kõige õpetlikumalt kahes vastandlikus nähtuses.

Kindlasti on teisigi, kes on peale minu kogenud, et meie ülikooli ja keskkooli lõpetanud haritlased ei ole just kuigi uhked oma koolis omandatud kultuuri üle ja ei näe kuigi põleva innuga vaeva ei sel­

le harrastamise ega rikastamisega. Ja, Jumal paraku, isegi mitte selle pelga säilitamisega. Ma ei ole kusagil mujal laias maailmas kohanud nn. ’’lõpetanud” inimesi, kes oleksid kelkinud sellega, et nad on kõik välja higistanud, mida nende hoolikad ja armastavad vanemad lapse- ja noorpõlves suure vaevaga neisse valasid, ainult meil. Meie haritud ringid ei puhastagi enam õhkkonda, vaid levita­

vad hävitava jäise idatuulena enda ümber suurt tarkust, et inime­

ne õpib ja õpib õppeasutuste pinkidel hulk aastaid, aga sellest, mi­

da ta seal endasse on kogunud, ei ole väljas elu võitlusväljal midagi kasu. Kõik peavad mujal, praktikas omandama selle, mida neil tõ­

siselt tarvis läheb. Kooli seinte vahel kogutud tühi-tähi kõlbab ainult ärplemiseks. Ma kas näitan, kui hästi see on mulle meelde jäänud , kuigi sel pole mingit mõtet (nojah, mul on siiski hea pea).

Või tõendan alatasa, kui põhjalikult ma olen unustanud ka kõige pisemad üksikasjad (nojah, mul on siiski ökonoomne pea, heidab endast välja selle, mida pole eluilmaski vaja).

Joomaseltskondades võib küll ja küll kohata mõlemat tüüpi.

”Hea peaga” tegelane ilmutab end ise juba enne südaööd, teda ei ole vaja tikutulega otsida. Ta ütleb ’’peast” pool Vergiliust üles, ka

’’Odüsseiast” teab ta paarsada rida. Aga ka ’’väike-Beöthyt” mäle-

(26)

tab ta veel päris hästi. Ja samuti koosinusteoreemi. (Ta isegi tões­

tab selle, kui keegi talle kähku pliiatsi ja paberi annab.) Ja siis veel need taimede ladinakeelsed nimetused. Taraxacum officinale: hari­

lik võilill, eks ole. Cucurbita pepo*, sinu pea, ole lahke. Ja kas te teate veel öelda, veiled, kes olid gvelfid ja kes olid gibelliinid?

Plagaalne kadents oli aga minu õrnas nooruses see, kui lõpetavale toonikaakordile ei eelnenud mitte dominant, vaid subdominant. Nii see on, kallid sõbrad, sellepärast, et mina olen tänase päevani jää­

nud näruseks küla maksuameti kirjutajaks.

Teine tüüp on häbelik ja teeb esimest korda häält tublisti pä­

rast südaööd. Aga siis ta saab julgust ja hakkab üha ägedamalt mak­

suameti kirjutajale peale käima, et see esitaks talle küsimusi. Vea­

me kihla, kulla semu, et ma ei tea sedagi, kas see on kõrvitsa- või ko- hupiimatoit. Schmalkaldeni liit, ütled? Oota sutike, midagi nagu köi­

daks. Me õppisime seda viiendas klassis, zooloogias, liitsilmaga seoses...

Need on ühe suure haiguse grotesksed sümptomid. Aga lapsed õpivad ju üle kogu maailma kohutaval hulgal igasuguseid andmeid pähe, suuremalt osalt kahjuks küll vist juba ette peatsele unus­

tamisele määratult. Selles vormis on ainult nii palju mõtlemapa­

nevat, et meil ei jä ä nii-üelda m itte midagi järele, loomuliku murenemise protsent on liialt kõrge. Meie keskkonnas ei ole niisu­

gune, kunagi filosoofia ajaloos eksami sooritanud inimene, kes Des- cartes’i nime kuuldes ei suuda pärast kõige intensiivsemat pea­

murdmist, ilma naljata, reageerida muuga, kui kohmab: ’’mõtlen, järelikult olen olemas”, novellitegelane ega kabareefiguur. Ärge, palun, kähvake selle peale: ”Kas sellest siis ei aita?”, sest muidugi ei aita. Ka mitte seda, et ega mujal maailmaski rohkem ei teata, sest teatakse rohkem.

Eeskätt aga kasutatakse rohkem. Mitte ainult ei teata seda või teist, vaid ka kasutatakse ära, mida on õpitud, selles täiuslikumas elus, mis erineb muust elust just sellega, et tema meetodeis, sisus ja stiilis on kõrgema astme kultuur küünlaks, juuretiseks ja soo­

laks. Mul ei ole tarvis tingimata mäletada Schmalkaldeni liitu, pla- gaalset kadentsi, võilille ladinakeelset nimetust, koosinusteoreemi tõestust, Zsolt Beöthy arvamust Zsigmond Reményi kohta või seda, kuidas algab ’’Odüsseia” ja kuidas lõpeb ’’Aeneise” teine laul.

Tähtis, on see, kas mul on olemas filosoofilises mõttes terviklik ajalookäsitus. Kas mu kõrv tabab, kui ma istun kontserdil või kuu-

* Harilik kõrvits. — Tlk.

(27)

lan raadiot, orkestri lärmist harmooniat? Kas loodud maailm ümb­

ritseb mind kogu mu elu jooksul orgaanilise tervikuna või tajun ma seda kõike vaid kirju segaduse ja korratusena. Kas ma suudan sea­

duspäraselt käituda selles loodud maailmas või langeb see mulle lihtsalt kaela ja lämmatab nagu mingi kitsas õhuta arestikamber.

Kas selle raamatu järgi, mida ma parajasti loen, ja selle järgi, kui­

das ma loen, on näha neid õnnelikke tunde, kus ma kunagi võisin vestelda Zsigmond Keményiga, Vergiliusega, Homerosega, ja tei­

selt poolt Zsolt Beöthyga ja teiste temataolistega või temast pare­

matega. Ma ei kuule. Mu pea käib ringi või ma vangun apaatselt.

Stagneerun ebakindlalt või ekslen siia-sinna. Mis aga lugemisse puutub, siis ma ei loe juba ammu enam midagi. Või loen ’’puhku­

seks” rämpsu. Kui ma aga juhuslikult siiski loen, siis ei ole see vä­

himalgi määral mu kunagiste ülikooliaastate teene ja veel vähem puutuvad siia mu kooliaastad.

Nii et ärgem imestagem siis selle üle, et see kõrgkultuur ei ole ungari ellu sobitatud. Ei ole sobitatud sedavõrd, et ka ungari tsivi­

lisatsioon ei ole ungari, vaid lääne-euroopa kultuuri projektsioon.

Selle avaldusega ma mõtlen seda, rikkalikust valikust vaid ühte näidet välja tõstes, et meil ei ilmunud omal ajal seestpoolt valgus­

tatud, ümberringi reklaampiltidega raamistatud ja Budapesti liik­

lusskeemidega varustatud peatusepostid trammipeatustesse mitte sellepärast, et selle oleks kaasa toonud just ungari elu areng, et see oleks tulenenud asjade loomulikust järgnevusest, vaid sellepärast, et natuke aega enne seda oli Viinis sealne trammiühing samasugu­

sed postid püsti pannud.

Aga — ma kordan — meie koolikasvatuse raames omandatud hingekultuur ei ole ka muul viisil orgaaniliselt ungari ellu sobita­

tud. Ei ole sedavõrd, et alamate rahvaklasside kihtides puudub sel­

le resonants täielikult. Alamklass ei mõista, ei järgi, ei hindaja ise­

gi ei austa ülemklassi teadust. Ei usu, et sellest võiks tuleneda mi­

dagi paremat või ilusamat. Selle nimi on ’’härraste narrus” ja ta ­ suks on, kui midagi siiski välja tuleb, pooleldi imestav, pooleldi pa­

rastav itsitus: ”No näed sa, mida see riukalik saksa mõistus välja ei mõtle”. Muidugi, see kõik võib olla ka pooleldi tõsine, pooleldi naljatlev hoiak. See aga, kuidas eriti talupojad hoiavad oma lapsi kõrge-mast haridusest eemal ja ka üldse ei rutta neid koolitama, on siiski juba avalik tagasitõrjumine. Seda ei tohi kõige naha ja karvadega kanda arveraamatu sellele leheküljele, et alamrahvas on raskesti kultuuristatav või et ta on otse kultuurivaenulik. Ja ka see ei oleks küllaldane seletus, millest me muus seoses juba rääki­

(28)

sime, et meie kool ei ole ungari kool ja seega siis ei ole ta rõhuvas ulatuses kõlblik ungari alamale rahvaklassile, Mahaarvatav maha arvatud, jääb järele veel küllalt palju selgitamata põhjusi. Püüame neid siinkohal üles otsida.

See, kuidas tänapäeval elavad üksteise kõrval kõrgkultuur ja rahvakultuur, üks teisesse nii-öelda puutumata, täiuslikus isolee­

rituses, on peaaegu analoogiata nähtus, vähemasti Euroopas ei ole sellele leida paralleeli. On rahvakultuur ka Saksamaal, et mitte kaugemale minna, aga seal on ta kõrgkultuuri juur. Ja kõrgkul­

tuur ei ole midagi muud kui rahvakultuuri kui juure täies hiilgu­

ses õidepuhkemine. Beethoven, Bach, Haydn, Mozart, ja saksa rah­

valaul suhtub sonaatidesse, kantaatidesse ja sümfooniatesse sõna­

sõnalt nagu juur õidepuhkenud või oma viljade raskuse all lookas kroonisse. Immanuel Kanti ja saksa talupoja tarkus erinevad vaid astmelt ja intensiivsuselt. Saksa riigikord on üles ehitatud saksa perekonnaelu seadustele ja on selle usaldusväärne ja loomulik alus. Saksa koolis Õpetatakse saksa keeles.

Meil elab ja õitseb kõrgkultuur rahvuskultuuri kõrval kui just mitte täpselt siis umbes nii nagu euroopalik kvartal mõnes inglise koloonias pärismaalaste linnajaoga võrreldes. On tsivilisatsioon ju ka kolooniates, aga see tsivilisatsioon ei ole pärismaalaste kultuu­

ri projektsioon. Tsivilisatsioon ja kultuur seisavad tõeliselt ainult euroopalikus kvartalis koloniseeriva rahva teenistuses, ja peale selle pärismaalaste seast nende teenistuses, kes on alla andnud ja on pääsenud koloniseerijatega ühte elukeskkonda. Meie Muusika­

akadeemias ei ole muusikalise kasvatuse aluseks ungari muusika.

Meie Lavakunstiakadeemias ei õpetata ungari keele seaduste alu­

sel deklameerima. Me õpime, et muusikas on meil seitse erinevat heli. See on tõsi, aga see ei ole ungari tõde. Ungari rahvalaulu loo­

musest tulenevalt on meil muusikas viis erinevat heli. Isegi vana- aastaõhtu naljana on groteskne, kui Zoltán Hosszú ja Piroska Va- szary esitavad Romeo ja Julia rõdustseeni seekäi keeles. Inimesele lööb naerust kõhtu piste, kui ta kuuleb mahlakat ungari deklamat­

siooni, sedavõrd on kõrv sellest võõrdunud.

Kuidas me oleme võinud nii madalale langeda?

Kuristik nende kahe kultuuri vahel on traagilisema ulatusega, kui et see niisama lihtsalt mõõdetav oleks. Et sellest aimu saada, räägime esialgu muust.

Ma olen külakooli katsumisel. Eksmanil, nagu öeldakse. Eszter Tóthi poeg istub esimeses kirikupingis, vastu kantslit, seal, kus pü­

hapäevahommikul! istub tavaliselt tema auväärsuse proua. Ja just

(29)

tema istub seal sellepärast, et pole kedagi parem at ja tema au- väärsus kõnetab teda usuõpetuse asjus kõige-kõige esimesena. Nii­

gi võttis aega kolm nädalat, kuni rektorihärra suutis teda seda- võrdki välja õpetada.

— Kes sa oled, Imre Tóth, ütle aga julgelt.

— Ma olen kalvinistist kristlane.

— Hea küll, võid istuda.

Tal on aeg maha istuda, sest teisele küsimusele ta ei oskaks midagi vastata, Tema ema nutab õnnest tagumises pingis, et kui tubli, julge, targa lapse on ta siia ilma sünnitanud, selle kogukon­

na iluks ja õieks. Kuraatorihärra lapselaps esineb alles viimasena.

Esimese pingi esimene on kuraatorihärra lapselaps, tema dekla­

meerib väga ilusa pika luuletuse. Seal esineb üheksa-kümme kor­

da ’’kuhu teid saatus ka ei viiks, armastage oma kodumaad”. Nii­

sugune on kord: esinevad kõigi pojad, tütred, lapselapsed, ja ka Eszter Tóthi poeg ei saa olla erand....

Hiljuti oli aga küla serval haneaia taga laat. Ei maksa sega­

dusse sattuda, ma tahaksin neid, keda peale palju muu ka seda laadi asjad huvitavad, juhtida rändlaulikute juurde. See on igivana laat, ärgu selle mälestus kedagi riivaku. Kaks noort hoiavad käest kinni ja laulavad kõige uuemast sensatsioonist:

Jánosi aga kõmpis Szabadkasse, vaatas, ku st tuleb üks vanapaar, torm as kallale nagu m etsik tatarlane ja niitis vanam uti ja lu st maha..

...On valimised. E t mitte põhiseaduslikke tundeid riivata, siis ütleme, et presbüteri* valimised. See on ükskõik. Täna valitakse sellele kohale noor isandamees; vana isandamees, rahu tema põr­

mule, suri teisel jõulupühal ära ja maeti vana-aasta laupäeval pä­

rast kirikut maha. Värbajad ei hakka noort meest nöörima, sest nad austasid-hindasid vana. Aga kombest peab siiski kinni pida­

ma, pole parata. Niisiis laskis isandamees mõned lambad tappa ja kasiinos ka paar-kolm vaati õlut üles panna, taskurahaks saab aga igaüks ühe või kaks krooni. Neile, kes ei ole rahast huvitatud, on taga verandal laud kaetud, need on isandamehe isiklikud külali­

sed. Aga sinna ei pääse mitte igaüks lihtsalt niisama, vaid ainult need, keda värbajate peamees kutsub. Ja isandamees saab päris

* Reformitud kirikus koguduse juhatuse ilmikliige. — Tlk.

(30)

kindlasti ühehäälselt meie presbüteriks. Saaks ka siis, kui see pidu ära jääks, aga kes seda enne on kuulnud. Seda häbeneks terve ko­

gudus.

Kus me oleme? Näiteid võiks kergesti lisada, aga milleks?

Niigi on seda kerge ära tunda. Me oleme seitsmeteistkümnenda sajandi teises veerandis. Eksam pole midagi muud kui jesuiitide õpetlik draama. Mõnikord vormiltki sama, ja siis on tema nimi koo­

lipidu. Aga ta on seda ka niimoodi, pidulikult riides, peaaegu kos­

tüümi kandvate lastega, kes vuristavad oma õppetükke niisuguse peadpööritava kiirusega (isegi matemaatikaülesannete lahenda­

misel esinevad tekstiosad on koolis eelnevalt pähe tuubitud), dek- lameerivad, laulavad, kirjutavad eksamilehti täis selsamal põhju­

sel, miks nende esivanemadki mainitud XVII sajandil: et oma arm­

said vanemaid kogudusele lähemale meelitada, kus nad neil aasta­

kümneil enam ei käinud vabatahtlikult niisuguse innuga nagu en­

ne seda.

Laada kollane kirjandus ületab praegu juba Sebestyén Tinódy taseme ja on välja peetud umbes Albert Gyergyai maneeris. Seal on nii arm astust kui ka seiklust — kui mitte muidu siis mõrtsukatöö kujul. See on puhtakujuline seiklus-ja armastusromaan, siinkohal parajasti värssides, aga võiks muidugi ka proosas olla.

J a lõpuks ei ole ka tegelikult valimisi. Sinodipresbüteri valimi­

se õigus on põhimõtteliselt küll igal täiskasvanud leeriskäinud kal­

vinistist vennal issandas, aga keegi muidugi ei kasuta seda. Ei pii­

sa ainult õiguse andmisest, peaks olema nii, et seal, kus praegu te­

hakse rohkem sümboolseid žeste, pulseeriks tõeline elu. Nii aga kujuneb valimisakt millekski muuks. Ja omandab niisuguse vormi, milles vennad issandas võivad kindlalt ja elavalt liikuda. H ärras­

tele on osaks saanud midagi väga rõõmustavat ja nad korraldavad ka inimestele ühe hea päeva. Teine seletus on natuke ähmane ja seda ei saa võtta päris tõsiselt. Teisiti oleks lugu, kui meie sõnal oleks tõelist kaalu. Aga ei maksa unustada, et me oleme XVII sa­

jandis, ja siis see muidugi ei kaalunud veel eriti.

Tänapäeval juba kaalub. Tänapäeval käibivad ka seiklus- ja armastusromaanide asemel psühholoogilised romaanid. J a lavalgi liigub elu arenenumal tasemel. XVII sajandist pärinevaid vorme kasutavad ja harrastavad enamasti vaid ’’amatööride” etendused.

Aga asjata kõik. Meie rahvas elab küll XX sajandis, kuid elab läbi XVII sajandi vorme ja sisu. Asjata viid ta kõige moodsamale tänapäeva teatri etendusele, tema kõrv tabab tükist vaid jesuiitide õpetlikku draamat. Ja sellepärast armastabki ta sedavõrd ”ama­

(31)

tööre”. J a ka lapse eksamil hindab ta vaid seda. Kui külla satub mõni moodsam õpetaja, kirutakse teda seljataga, sest lapsed taker­

duvad eksamil, ei kire nii valjusti ja kiiresti nagu vana rektori ajal.

Ja ka psühholoogilist romaani ei ole mõtet talle kätte anda. Kui selles on raamina seiklus- ja armastusromaan, siis loeb ta sealt välja selle, kui ei ole, viskab ta raamatu mõistmatult või tüdinult nurka. Ja ka valimise püha tõsise õiguse müüb ta sageli taldriku­

täie läätseleeme eest maha. (Eriti siis, kui ta märkab, et ka ’’teine pool” ei võta seda nii sajaprotsendiliselt tõsiselt, nagu väidab.)

Mida see kõik tähendab?

See tähendab seda, et XVII sajandi teisel veerandil katkes un­

gari kultuuri tolle ajani terve juur ja rahvas ei võta sestpeale enam tegevalt osa kultuuri arendamisest, kõrgkultuur aga on juuretu.

Tema saavutused on pelgalt paberil. Tegelikult on need enam-vä- hem fiktsioonid, või kui jämedalt öelda, siis Potjomkini külad.

Paberil on linnakodanlus, pärisorjast talupojad ja ka tööstus- töölised juba vabanenud. Tegelikult, oma hinges — võtame illust­

ratsiooniks üheainsa väite — saadab üks seltskonda, näiteks maa­

konna notaablite hulka kuuluv ”härras”-inimene oma poja ikka veel parema meelega kuhugi esinduslikumale alale, kui et annab ta poeselliks või jooksupoisiks. Aga ka vastupidi: kui poesellist või jooksupoisist on juba suurärimees ja miljonär saanud, on ta iga kord veidi liigutatud, kui mõni maakonna alamagi astme aukandja temaga mõne sõna vahetab. Samamoodi on meil siiani paberil ol­

nud barokk, rokokoo, romantism, realism, impressionism ja veel paar muudki ismi. Ja meie kõrgkultuuri resonantsiga on tänapäe­

vani lugu sama mis rahvaga. Tuhanded haritlased elavad tänase päevani XVII sajandi ’’usuvaidluste” maailmas, äärmisel juhul on ehk vaidluse objekti moodustav ”usk” natuke maalähedasemaks muutunud. Loetakse seiklus- ja armastusromaane. Nauditakse je­

suiitide õpetlikke draamasid.

Ei nõua kuigi elavat fantaasiat, kerge on pärast kõike seda nä­

ha, mis on tänapäeva ungari kasvatuse kardinaalne viga. See on ju st see juure katkemine.

Seni, kuni me ei ole suutnud mingil kombel ehitada silda XVII ja XX sajandi vahele, jääb m e i e r a h v a s vaevlema m a h a ­ j ä ä n u d , kivinenud, liikumatu kultuuri nõiutud ringis. M e i e r a h v a k õ r g e m k l a s s j ä ä b j u u r e t u , tüvest kui­

vava kultuuri valdajaks. M e i e h a r i m a t u k e s k k l a s s jääb kahe veskikivi, rahva ja sofokraatia vahele.

Kui midagi niisugust ütleks pessimist, kelle sõnu võib usalda-

(32)

da, siis oleks seda kohutav kuulda. Mina aga ei ole pessimist. Niisiis ma võin esitada küsimuse: quae cum ita sint, mida me peaksime tegema?

IV

Me seisame kolmekordse ülesande ees. Me peame oma kasvatu­

se, vastavalt sellele, mida dikteerib meie hädade diagnoos, tegema korraga m o o d s a k s , u n g a r l i k u k s j a t õ h u s a k s . Me ei saa iseenesest kaevata, möödunud aastakümnete jooksul ei ole me reformidega tõesti kokkuhoidlikud olnud, eriti pedagoogika alal ja eeskätt mis puutub keskkooli. Küll on need reformid viinud kiirkirjaõpetuse sisse ülikooli või ettevalmistavatesse gümnaasiu­

midesse, küll on selle jälle õppeainete hulgast kustutanud. Samuti on käinud majandusteaduse käsi. Tervishoiu sai alguses seitsmes klass. Praegu õpib seda nii neljas kui ka kaheksas klass. Oli päevi, kui mõne keskkooli uksel ilutses üheaegselt, üksteise kukil kolm nim etust ja tähist, et öelda: ung. kun. riiklik ülemreaalkool. Ma tah an öelda: ung. kun. reaalgümnaasium. Respective-, ung. kun.

riiklik gümnaasium. Ja nii ka oli, siltide väline paabeli segadus rääkis tõtt. Kaheksanda klassi õpilased olid veel ülemrealistid, esimese klassi õpilased juba gümnasistid, keskmistes klassides käijad aga reaalgümnasistid. Kibedaks läks asi aga siis, kui mõni ettevaatam atu gümnasist jäi istuma ja ärkas selle peale, et ta ei ole enam kreeka keele, vaid prantsuse keele klassis. Ütleme kaheksandas, kus see ei ole enam kuigi südantkosutav metamor­

foos. Ma mäletan niisugust juhtumit veel sellest ajast, kui gümnaa­

siumid muudeti reaalgümnaasiumideks, paarikümne erandiga üle riigi. Asi jõudis kõige kõrgema instantsini, mille peale õnnestus sünnitada otsus. See otsus kõlas nii: õpilane loetakse kreeka keeles eksterniks ja tal tuleb aasta lõpul sooritada territoriaalselt kõige lähemal paiknevas, gümnaasiumiks jäänud gümnaasiumis tasuta eksternieksam. Prantsuse keele tundidest tuleb tal aga osa võtta ja ta ei tohi tunnis korda rikkuda, vaid peab vaikselt istuma. Kaks momenti jäid seejuures lahtiseks. Kuidas õpib kaheksanda klassi aine, muuhulgas valitud palad Platoni filosoofiast, omal jõul ära nõrk õpilane, kes on jäänud istuma, see tähendab, ei ole ka õpetaja abiga väga edukalt õppinud. Ja mida peab ta tegema prantsuse keele tunnis, eriti talvel, kui tal ei ole võimalik kärbseidki püüda.

Nii et reforme on meil küllalt olnud ja neil reformidel on olnud

(33)

kahetsetavaid, kuigi soovimatuid ohvreid, nagu me ülemal võisime näha. Kuid neist reformidest pole kasu olnud, sest nendega taotleti reformida ainult üksikosi, kuigi reformideks oli küps kogu tervik.

Kool ei muutunud sellega tänapäevaseks, et õpetas ka majandus­

teadust või võimaldas õpilaste enamikul õppida kreeka keele ase­

mel teist tänapäeva keelt. Ka mitte sellega, et muutis õppeained nüüdisaegseks, kustutades emakeeleõpetusest stilistika, retoorika ja poeetika. Ei teinud teda ajakohasemaks ka see, et kool kohendas üht-teist õpetusmeetodites, kujundades seni suurelt osalt vaid tummalt kuulamisele või äärmisel juhul reprodutseerimisele mõis­

tetud õpilasühisuse töökooliks.

Ei saa vana lähkri külge trööpida uut paika, sest see rebib au­

gu veel suuremaks — neid Pühakirja sõnu kinnitasid need refor- mikatsed põhjalikult. Kool ei muutunud nende reformide tagajärjel mitte paremaks, vaid veel halvemaks. Õpilased muutusid veel ru ­ malamaks ja veel kasvatamatumaks. Kõik see kukkus aga, hooli­

mata õilsatest kavatsustest, niimoodi välja sellepärast, et korrasta­

da oleks tulnud üksikosade kallal edukamalt-edutumalt pusimise asemel kasvataja ja kasvandiku vahelist pedagoogilist põhisuhet.

See põhjapanev korrastuspõhimõte on vahepeal kogu inimkon­

na elus ilmsiks tulnud. Eriti aga on see Eurameerika kultuuriühi- suses tuntaval määral ajakohaseks muutunud. Problemaatiliseks on küpsenud ’’teine inimene”.

Kui indiviid küpseb lapsest täiskasvanuks, on see küpsemis- protsess teise inimese peal aste-astmelt täpselt kindlaksmääratav.

Laps, kasvav laps, murdeealine ja noor inimene avastab teist ini­

mest ja võtab teda teatavaks ekstsentrilisest vaatepunktist. Teine inimene on kas tõke või vahend selleks, et Mina võiks end teosta­

da. Areneva inimese suhe sellesse teise inimesse on lihtne ja pea­

aegu eksimatu: ta ületab, niipalju kui saab, seda, mis takistab, ja kasutab abi ära. Indiviidi võib täiskasvanuks lugeda siis, kui tema teadvusse jõuab esimest korda tõsiasi, et teine inimene on auto­

noomne olend, ja kui ta ka juhindub sellest asjaolust. Mitte täitu­

nud 24. eluaasta ei näita, kas keegi on juba inimesena küps, vaid žestid, mis oma iseloomust johtuvalt reedavad, kas kõnesolev isik peab teise inimese autonoomiat au sees.

See ei ole teisiti ka ühiselus, Iga kultuuriühisus käitub algul tei­

se inimese seisukohalt täpselt samuti nagu laps, Hiljem ilmutab ta kasvava lapse, siis puberteetset ja lõpuks adolestsentset* käitumist.

* Siin: nooruki-. Tlk,

(34)

Ta on oma arenemise kõrgeimale tasemele jõudnud aga alles siis ja teda võib küpseks ühisuseks pidada ainult sel juhul, kui tema sees austab inimene igas ühises suhtes teise inimese autonoomiat. Sel­

lel austusel on üks ilmnemismoodus. Ma pean kõiki ühiseid saavu­

tusi m e i e k a h e ü h i s e t ö ö v i l j a k s .

Küpses ühiselus ei saa kasvataja oma kasvatustööd näha nii, et tema, teadvusega olend, täiskasvanu, tugev, parem vormib, kujun­

dab, arendab vaid vaistlikult elava, arenemata, nõrga, ebatäiusli- kuma lapse vahana vormitavat isiksust. Ka ei saa tema, juhtija, uuesti luua oma hoolde usaldatud alluvaid oma näo ja sarnasuse jär­

gi. Ka see ei aita, kui ta lapsepsühholoogiat uurides õpib tundma teise poole hinge ja kasutab oma kasvatajatöös ära sellest tule­

nevaid järeldusi. See viimane annab tunnistust tüüpiliselt adolest- sentsest arusaam ast. Adolestsentsed suhted on: võitlus, kultus, dogma, riitus ja kriitika. Need on võitluse põhisuhted, nii nagu Arany neid kirjeldab ’’Vuntsis”: Nii nagu hea väejuht,/ kui vaenla­

seni jõuab,/ uurib läbi iga põõsa ja puuõõne,/ iga nurgataguse./ Lii­

gub aeglaselt oma väega./ Saadab ette luurajad, eelpostid,/ kom­

pab, kus vaenlane on nõrgem,/ kus tugevam;/ ei kiirusta, aga on valvel,/ ja kui õige hetk kätte jõuab,/ tegutseb kiiresti. Nii toimib ka adolestsent, ja samuti lapsepsühholoogiat tundev pedagoog.

Oma nägu ja sarnasust surub aga peale astme võrra arenematum ja m ahajäänum murdeealise maailmakäsitus. Adolestsent tajub teises inimeses vähemasti partnerit, puberteediealine näeb temas ideaali. Kui kasvataja on (oma teadvuselt) puberteediealine, püüab ta (ühiskondlikes suhetes igal juhul) seada iseennast ideaaliks. Ja meie kultuuriühisuse kasvava lapse eas ilmneb kasvataja-põhisuhe loomulikult veelgi kohutavamas primitiivsuses. Selles eas indiviid on meile tuttav, see on tõeline Leo Lõhkuja. Ta katsetab ja uurib- puurib, joobunud oma äsja avastatud ihadest ja rõõmudest, et sek­

kuda enda suhtes võõrasse maailma ja muuta seda. Pole ime, siiani oli see talle vangla ja vangivaht, ja ennäe, nüüd ta saab revanšeeri- da. Niisugune kasvataja, kes vormib kasvandiku isiksust ’’nagu va­

h a”, on ühiskondlikus mõttes kahe kultuuriastme võrra mahajää­

nud, arengupeetusega lapsetüüp.

Teine inimene on autonoomne. Meie täiskasvanuikka jõudnud kultuuriühisuse elu on selle uue suure saladuse juba avastanud ja püüab sellega suurema või väiksema eduga ka kohaneda. Meie juu­

ra-, kunsti-, teaduse-, ühiskonna- ja ka usualases elus võib igal sammul märgata tohutut jõupingutust, mis on suunatud tohutule ümberkujundusele, mille eesmärgiks on ühiselu põhimõttekindel

(35)

uuestisünd. J a niisiis tuleb ka kasvatusel taibata, et tema puhul omandab tees ’’teine inimene on autonoomne” niisuguse kuju: laps, kasvav laps, murdeealine, noor inimene, ühesõnaga, kasvandik on autonoomne. Pedagoogikas tähendab see tänapäevane olemist.

Aga mida tähendab pedagoogikaga seoses täpselt see sõna autonoomne ise? See tähendab seda, et kasvatamisel ei tule tõsiselt arvestada mitte ainult seda asjaolu, et ollakse kahekesi, kasvataja ja kasvandik, vaid ka seda, et tehakse kahekesi ühte ja sedasama.

Kui kasvandik on autonoomne, siis on autonoomne kogu tema ole­

mus, ka sisemaailm. Me ei saa niisiis kasvatamisega seoses rääki­

da elutundest, tunnetest, mõistusest, tah test ja individuaalsest usust. Tunde-, mõistuse- ja tahtekasvatust ei ole olemas, see pole võimalik, sest kasvandiku tunde-, mõistuse- ja tahtem aailm on autonoomne. Kasvatamisvõimalus on kujuteldav ainult neis punk­

tides, kus üks inimene on üksinda niisama võimetu nagu teine ini­

mene. Ju tt on siin nendest vaimsetest tegevustest, mille ilmnemise puhul kaks inimest, üks ja teine inimene, teevad ühte ja sedasama.

Need on eespool loetletud kategooriad, niinimetatud kaaslushinge- lised kategooriad. Mis puutub elutundesse, siis teisest inimesest sõltuva hea või halva enesetundega me puutume kokku juuras.

Ktinst tähendab kaaslushingelises seoses teise inimese äratatud tundeid. Teadus on samasugune mõistuslik seos. Ühiskond on tei­

sele inimesele suunatud tahteavalduste maailm. Ühe inimese indi­

viduaalne usk on teise inimese individuaalse usuga seotuna usund.

Kaasaegse kasvatuse teise teesi järgi on võimalik niisiis vaid juura-, kunsti-, teaduse-, ühiskonna-ja usualane kasvatus.

Kolmanda määratluse järgi on autonoomse kasvataja ja auto­

noomse kasvandiku kaaslusseosed elavad ja mõjuvad a i n u l t s e o s t e n a . Sellepärast me rõhutasime ka eespool, et kasva­

tu se viljad on ühine saavutus. Teadusalase kasvatuse puhul näiteks on väga tähtis nii see, et kasvataja teadus oleks autori­

teetne ja soliidne, kui ka see, et kasvandiku huvi oleks laiahaarde­

line ja sü-gav. Aga need kaks asjaolu annavad tulemuse ainult siis ja kannavad head vilja vaid sel juhul, kui see huvi ja need tead­

mised saavad ilmneda koosmõjus, see tähendab, kui kasvandik m õ i s t a b kasvatajat. Mõistmisel ei ole ainsaks kriteeriumiks aga mitte see, kas kasvataja on mõistetav või mitte. Ja ka sellest ei piisa, et kõnesolev probleem huvitab kasvandikku tõsiselt, hin­

gepõhjani. Elu ja surma probleem huvitab iga murdeealist juba üksnes eksistentsiaalselt. Usuõpetajad aga oskavad tänapäeval rääkida sellest küsimusest küllalt suure psühholoogilise taktiga ja

Hivatkozások

KAPCSOLÓDÓ DOKUMENTUMOK

Lederer már korábban is azt mondta nekem, hogy tekintettel elõzetes történelmi ismereteimre, s latin tudá- somra (az utolsó négy gimnáziumi évben a latint a történelem miatt

The first purpose of the measurements was to determine the intensity attenuation of gamma radiation by the standards as a function of the lead oxide content (calibration

In consequence, to calculate an optimal state-defining partition, an optimal closed cover is to be determined starting from the maximal compatibility classes of

If the set of the kernels is empty then the network has no unique solution (see Theorem 1). Because of Theorem 3 the network has a unique solution unless fK=O. At the

Popoli delle steppe: Unni, Avari, Ungari.. In: Rovásírás

There have been problems not only in Bulgaria (enjoying the best bargaining power), but also in Hungary. In August 2012, there was already news about that Croatia could

More, we found a legend MEAZA on a bronze coin type with a bucranium on the obverse and a fish on the reverse (Fig. Nawot- ka was seeking a similar name as far as in the

For a linear string u define G(u) as a directed graph of |u| vertices and |tt| — 1 edges, such that the graph consists of one (nonrepeating) directed path, where the consecutive