ZOLTÁN KODÁLY
Kui minult taheti vastust pealkirjas esitatud küsimusele, tuli mul meelde üks artiklite sari. Lugesin seda enam kui kolmekümne aasta eest mingist prantsuse ajakirjast. Muusikakriitik Paul Lan- dormy oli pöördunud sam asuguse küsim usega v äljap aistv ate prantsuse heliloojate poole. Küsitlusalused olid DTndy, Bruneau, Duparc, Dukas, Debussy ning Romain Rolland, kelles tollal nähti üksnes väljapaistvaimat prantsuse muusikaajaloolast ja kriitikut.
Seda suurema tähelepanuga lugesin ma vastuseid, sest meiegi põlvkonnale pakkus küsimus suurt huvi. Oli üllatus, et suur prant
suse rahvas oli samuti sellise küsimuse tõstatanud. Rahvas, kes sajandite pikkuse muusikaelu vältel oli korduvalt loonud originaal
set, igasugusest muust muusikast erinevat prantsuse muusikat.
Vasturääkivused vastustes näitasid, millise raske küsimusega on tegemist. Ühtede meelest oli kõige prantslaslikumat muusikat kirjutanud Berlioz, teiste meelest oli tema muusika just kõige vä
hem prantslaslik. Ometi võiks arvata, et pooleteise aastatuhande pik
kuse ajalooga rahvusel pole raske leida püsivalt iseloomulikku ning siis ka neid elemente, mis antud nähtust muusikas peegeldavad.
Veel suuremad on raskused meie puhul. Tunneme ungari või ungaripäraseks nim etatavat m uusikat vaevalt 100—150 aastat, meie ajaloo põhjal pole ungarlaste ühtseid iseloomujooni seni veel õnnestunud eristada. Nii pole ka võimalik ungari iseloomu ja un
gari muusika kokkupuutekohti eriti esile tõsta.
Üldse on rahvuslikku karakterit kergem kunstiteoses tunneta
da kui seda sõnadega formuleerida.
Kuid ju st muusikas on meil olemas kindel alus, m illest me võime lähtuda, otsides seda, mis on muusikas ungarlik. See kindel lähtekoht on rahvamuusika, selle kõige iidsem kihistus.
Sest kui me valime välja, eraldame rahvalauludest kõige selle,
mis on ühine kas naaberrahvastega, pärineb kodumaisest või välismai
sest professionaalsest muusikast, reedab mingi euroopaliku kultuuri päritolu, siis allesjääv peaks olema ehtungarlik loomulik muusika.
On olemas ka vahetuid tõendeid: veel tänapäeval leiame aladel, kus ungarlased on enne Ungarisse tulekut elanud, nende rahvaste juures, kellega meie esivanemad on kas kontakteerunud või ka se
gunenud, samasugust muusikat.
Me teame, et praeguse Ungari aladele saabujad polnud ühtlane rahvas. Tegemist oli erineva päritolu, erinevaid keeli kõnelevate rahvaste sõjalise, poliitilise ja kultuurilise organisatsiooniga. On võimalik, et ka nende hõimude muusika oli algselt erinev. Aga na
gu kujunes välja ühtne keel, nii tekkis ilmselt ka ühtne muusika, algselt võib-olla vastuoluliste vormiprintsiipide tasakaalustamise teel. Kaks nendest printsiipidest elavad meie rahvalauludes prae
gugi nii koos kui ka eraldi. Üks on pentatoonika, teine parallelism.
Esimene näide on pentatoonika kohta, teine mõlema ilmingu kohta.
1/7 Minu ustav Rajna klähvib, tõmmu tüdruk uksel sähvib, tõmmu, ent mitte mustlane, armastab mind mu kullake.
1/8 Lenda, paabulind, sa valla katusele, vaeste vangipoiste orjuse matusele.
Meie ees on siin kaks meloodiatüüpi, praeguses Ungaris üksi
kute ja tundmatutena, kuid tihedas seoses vana Kesk-Aasia muu
sikakultuuriga, nagu selle kõige äärmine, Lajtani ulatuv haru.
Ungarlastel on mitmesuguseid laule, kuid sellised laulud ei puudu kuskilt, kuhu ungarlased elama on asunud. Kui märkida se
da kaardil punasega, siis tekib tumedam laik seekäide alal, Doo
naust lääne pool palošite aladel, kuid ei eksisteeri sellist ungarlas
te ala, kus iidse ungari muusika jälgi ei peaks märkima vähemasti roosaks lahjendatuna.
Mille tunnistajaks need jäljed on? Selle, et ungarlaste vaimne baas pole ka tuhande aastaga muutunud, et kokkupuuted teiste rahvastega pole kõigutanud algset muusikasüsteemi, pole m uut
nud muusikalist mõtlemist.
150 aastat valitsesid siin türklased. Me ei tea, millise muusika nad kaasa tõid, aga kui nad olid Lõuna-Türgist, siis on araablaste- indialaste-mustlaste helisüsteemid jätnud vähe jälgi.
500 aastat on siin mustlased mangudes ja lauldes leiba palu
nud. Ungarlased on neid kuulanud, talunud, söötnud, kuid muusi
ka tundelaadi pole neilt üle võtnud. Ungarlase hing läks mustlasi kuulates soojaks alles siis, kui viimased olid õppinud selgeks un
gari muusika mängimise ungarlastele.
Nagu ungari keel, nii on ka ungari muusika napisõnaline, lapi
daarne. Väikse mahuga kaalukad meistritööd. Paari heli ulatusega meloodiad oleksid justkui kivisse raiutud ning nii sajandite tormi
des püsima jäänud. Nende vorm on nii lõplik, justkui poleks see tu hande aasta jooksul enam muutunud. Sugulasrahvastel on välja kujunenud ühe või teise laulu täpsed vasted. Justkui oleks ühine laulmine katki jäetud alles eile.
U ngarlastel on seega algupärane ja omapärane muusikaline emakeel olemas. See on elav muusika, kõik ungarlased saavad üks
teisest selle läbi aru ning kohtuvad selle kaudu, välja arvatud kesk- ja kõrgklass. Kui viimased ei taha end ise rahvuslikust muu
sikast välja lülitada, siis tuleb neil kunagine ja nüüdseks unusta
tud muusikaline emakeel taas omandada. Näiteks nii, nagu õppis ungari keele selgeks István Széchenyi, või õppida see lihtsalt ära uue keelena nagu Ankerschmidt — kui on tuldud mujalt ja tahe
takse siin elada.
”Aga kuidas me väikevormide juurest jõuame suurte komposit- sioonitervikuteni?” küsisid Uskmatud Toomad kolmekümne aasta eest. Mõelgem sinepiivale, mis on ’’väiksem kõikidest teistest seem
netest, kuid millest siiski kasvab puu, et lendavad sinna taevased linnud ja selle okstele pesa rajavad”.
Rahvusliku muusikaliteratuuri tekkeks on vaja kolme asja. Esi
teks traditsioone, teiseks individuaalset annet, kolmandaks paljude vaimset ühtekuuluvust, mis võtab üksiku andeavalduse vastu enda omana.
Traditsioonideta pole toitvat pinnast. Kuid traditsioonid üksi, ükskõik kui elavad nad ka poleks, ei loo veel kõrgemat komposit- sioonivormi.
Elek Petrovics rääkis kord piltidest, millel kõik — näod, relvad, rii
ded — on ungari päritolu, pilt seda aga ei ole. Eksisteerib ka muusi
ka, kus kõik motiivid on ungarlikud, kõik kokku aga ungarlik ei ole.
On selge, et rahvuslike motiivide summeerimine ei anna veel or
gaanilist kõrgemat vormi. Selle suudab luua vaid individuaalne an
ne, suurema kontseptsiooni loomiseks võimeline eriline oskus.
Miks oli siiski 30-40 aasta eest vaja rahvalaule uurida?
Sest ka kõige suurem anne ei saa luua vaakumis. Ungaris pol
nud tollal veel ühtset muusikateadvust, ühtset muusikalist
aru-saama. Tollal olime jõudnud pool sajandit kestnud muusikaimpordi tipule. Meie muusikaelu oli vallutatud võõra, esmajoones itaalia ja saksa muusika poolt.
Tõsi, muusikalise hariduse osas oleme tublisti edasi jõudnud.
Kuid koos kultuuri vahenditega oleme toonud sisse ka võõra kul
tuuri materjali, kogu selle atmosfääri. Ja võõras ollus on täitnud kogu ruumi, iga ungari katse näib Tuhkatriinuna.
Tollal hakkas muusikaline diletantism omandama rahvuslikku rüüd. Tekkis lõhe: ungari muusikat vastandati klassikalise, s.o. võõ
ra muusikaga, Haritud inimesed ei tahtnud ungari muusikast mida
gi teada. Ülejäänud needsid aga ära kogu muu muusika, sest see on võõras. Shakespeare’ist ja Michelangelosi ei tahetud kuuldagi.
Lõhest oli ja on vaja üle saada, muusikalise hariduse saanutel on vaja harjuda ungari muusikaga, ungarlaste laiadele kihtidele tu
leb aga anda muusikaline haridus. Tegelikult on tegemist lõputu üles
andega, muusikapoliitika nõuab pidevat tasakaalustavat valmis
olekut. Ainult nii on võimalik luua vaimset ühtsust, ilma mille ak
tiivse rollita on elava rahvusliku kunsti teke võimatu. Kogu kultuuri
lugu õpetab meile seda. Õitseperioodil on iga rahvus tunnete poo
lest ja maitselt olnud tervik. Degeneratsiooni perioodi iseloomustab aga olukord, kus haritud inimesed ja rahvamassid üksteist ei mõista.
Viimase kolmekümne aastaga on vististi õnnestunud rahvatra
ditsioonide tähendust viia inimeste teadvusse sel määral, et enam pole kahtlust: nendeta ei saa kellestki ungari heliloojat.
Kuid Ungari on ka Euroopa orgaaniline osa, tuleb saada osa ka Euroopa traditsioonidest. Ida ja Lääne kokkupuutekohas paikneva riigi, rahva eesmärk saab olla üksnes mõlema juurde kuulumine, nende vastuolude lepitamine, endas ühte sulatamine. Sellisest sei
sukohast on iga ungari aspekt, mis pole samal ajal euroopalik, tähtsusetu, nii nagu meie jaoks on tähtsusetu ka eurooplaslikkus, kui see pole samal ajal ungarilik.
Õppida võib ja tuleb kõikide rahvaste muusikakultuurist. Oma olemuselt on meile kõige lähedasem itaalia muusika, sest ka seal on aluseks esmajoones laul. Kuid õppida tuleb ka sakslastelt ja prantslastelt.
Ärgem unustagem: iga suur rahvuslik koolkond on erinevate kultuuride, isegi erinevate rasside ristumise tulemus. Näiteid leiab muusikaajaloost rohkesti.
XVI sajandil sattus flaamlane Willaert (Budast) Veneziasse ning rajas suure itaalia koolkonna. XVII sajandil alustas itaallane Lully Pariisis u u t prantsuse stiili. Sakslane Schütz viis itaalia
koolkonna oma isamaale, selle tulemuseks on uus saksa stiil. XVIII sajandil lõi Elsassi'sakslane Schobert Pariisis uue stiili, mida kõik prantslased tunnustavad kui kõige prantslaslikumat. XIX sajandil alguse saanud rahvuslike stiilide rajajateks olid peaaegu kõikjal saksa muusikud. Ka meil. Justkui ärataks võõra geeniuse puudu
tus rahvusliku vaimu uuele elule.
Ka pioneeridele järgnenud väljapaistvad isiksused ühendavad endas alati m itut kultuuri. Kõige suurematel — nagu Bachil ja Beethovenil — on sidemed oma aja ja eellaste peaaegu kõikide suu
nitlustega, nende mõju ulatub kaugetesse aastatesse. Ometi väl
jendavad sellised mitmekülgsed hiiglased oma rahvuslikku iseloo
mu palju tugevamini kui eranditult rahvuslikele traditsioonidele pidama jäänud väiksema kaliibriga heliloojad.
Tundub vastuolulisena, kuid ometi on tõsi: mida enam ühist on meil Euroopa kultuuriga, seda enam kasvab meie endagi kultuur.
Piisab, kui mõelda suurtele ungari luuletajatele, Petőfi õppis 25- aastasena ära saksa, prantsuse ja inglise keele. Kui ta oleks kauem elanud, siis omandanuks ta nagu János Arany ka kreeka ja itaalia keele. Eemalejäämine, harimatus mõjuvad pärssivalt ka rahvusli
kele joontele.
Mis iseloomustab ungari rahvamuusikat? Valdavas osas on see aktiivse iseloomuga, väljendab enam tahet kui tundeid. Sihitut nukrutsemist, nuttes lõbutsemist ei tunta. Isegi seekäide nn. ”kur- vatoonilised” peegeldavad otsusekindlat energiat.
Ungari rahvamuusika rütm on terav, piiritletud, vaheldusri
kas. Meloodia on hoogne, vaba liikumisega, see ei põhine arglikult ettemõeldud harmoonial. Vorm on lühike, proportsionaalne, selge, läbipaistev. Vorm on selge siis, kui me alati teame, kus me asume.
Isegi ühe rahvalaululõigu alusel saab määratleda, kas tegemist on terviku alguse, keskpaiga või lõpuga. Kõik need omadused peavad olema ka ungari professionaalsel muusikal, kui see on tõesti kan
tud rahvamuusika vaimust, tahab seda suunda jätkata.
Mis on rütm ilt laialivalguv, mille meloodia on kunstlik, vormilt segane või liiga keeruline, seda ungarlaste maitse eriti ei aktsep
teeri. Homerose ja Ossiani maailmast on ungarlasele lähedasem esimene, kreekalaadne vormitunnetus on ungari hingele omasem kui põhjamaine udu. Seepärast võetakse saksa heliloojatest omaks ainult need, kes on imbunud läbi ladina vormikultuurist: Bachist Beethovenini ja Schützist Brahmsini. Kuidas sakslased ka Regerit ei austa, ungarlastest poolehoidjaid tal vaevalt kunagi tuleb.
Instrumentide osas näib ungarlane lugu pidavat rohkem vaik
setest keel- ja puupuhkpillidest kui valjudest vaskpillidest. Seepä
rast jäävad vaskpilliansamblid ja džäss kaugeks. Sümfooniaorkes
ter vajab kõiki pille. Mustlasorkestri traditsioonilisest kammerli
kust koosseisust peavad ungarlased juba nii kaua lugu, et siin on vist tegemist teatud maitsesuundumusega.
Mõeldes läbi ungarlaste senised teod ja ettevõtmised, võib üldi
selt öelda, et ungarlane on rohkem ideede, nutikuse ja osavuse kui hoolsuse ja vastupidavuse inimene. Seepärast ja ka ladina rahvus
tega sugulasliku vormitunnetuse pärast ta vaevalt loob kunagi Bruckneri või Mahleri mastaapides mammutteoseid. Isegi Wagner
ük venitamine on talle kohati võõras.
Teisest küljest, ungari publik tuleb kindlasti viia edasi praegu
se muusikamõistmise primitiivselt tasemelt. Praegu ei suuda kesk
mine ungarlane mõista, ülevaadet saada, isegi mitte tähelepanuga jälgida muusikalist kompositsiooni, mis on ulatuslikum lühikesest laulust. Kas ka see on rahvuslik omapära? Ei, see on lihtsalt muu
sikaline harimatus, millest peab jagu saama kool.
Et rahvus suudaks end väljendada ka kõrgemates vormides, selleks tuleb tõsta kogu rahva haridustaset. Siis pole võimalik teda värvitute ja maitsetute teostega peletada eemale tõelisest tõsisest, klassikalisest muusikast. Kaob ekslik arvamus, et ungarlik saab olla üksnes kerge muusika, kaob ungari ja klassikalise muusika teineteist välistav vastuolu.
Üldiselt võib muusikateose ungaripärasus olla väga erinev.
Nagu siis, kui veini segatakse veega: kange vein on isegi veega poo
leks segatuna veini maiguga, keemiline analüüs võib aga näidata mõne tilga veini olemasolu isegi sellises vees, millel igasugune vei
ni maik puudub.
Selles mõttes võib ungari elementide kandjana arvesse võtta isegi tühist kerget muusikat. Veelgi enam, mõne ungarliku mo
mendiga võib välgutada ka täielik diletantism. Ungari omapära jäävuse saab tagada siiski üksnes absoluutne kunst.
Ajalooline hetk on soodne, veel puutumatud, rikkum ata tunde
eluga rahvamassid tuleb tuua m uusikakultuuri juurde. Miks ei võiks neile pakkuda head kohe, pakkuda kõige paremat?
Mida laiem kiht puutub kokku tõelise muusikakultuuriga, seda sagedamini sünnivad teosed, mille sisu, vorm, eksistents on kantud ungari vaimust. Siis tuleb küsida üha harvemini, mis on muusikas ungaripärane. Kõik teavad seda.
1939
UNGARI MUUSIKALINE KASVATUS