Segadus rahvamuusika ja rahvalaulu mõiste ümber on äärmi
selt suur. Üldiselt kujutab rahvas teatud maa rahvamuusikat kui homogeenset tervikut, ehkki see pole kaugeltki nii. Sest rahva
muusika koosneb kahest komponendist. Üks osa on rahvapärane muusika, teise nimega linlik rahvamuusika, teine koostisosa on küla rahvamuusika, teise nimega talupojamuusika. Nii on see vä
hemasti Ida-Euroopas, seega paigas, mis meid kõige rohkem huvi
tab.
Vaatame nüüd, mida kujutab endast linlik rahvam uusika ja mis on küla rahvamuusika.
Linlikuks rahvamuusikaks, teise nimega rahvapäraseks muu
sikaks võib nimetada lihtsama ülesehitusega meloodiaid, mille on komponeerinud härrasrahva seast pärit diletantlikud heliloojad ning mis levisid peamiselt härrasrahva seas, talupoegade seas üld
segi mitte või siis härrasklassi vahendusel suhteliselt hilja. Unga
ris tuntakse selliseid laule magyar nóta nime all. Kodály on nende kohta kirjutanud:
’’Eriti ujutasid rahvalikud laulud Ungari üle XIX sajandi teisel poolel. Põhižanr on ühehäälne salmilaul, mis levis põhiliselt suust suhu — kõik oskavad hulgaliselt laule, ehkki pole neid näinud kir
ju tatu n a või trükituna. Enamik neist on küll tegelikult trükis il
munud, kuid pole kombeks neid noodist laulda. Autori nimest ei hooli keegi, kui seda üldse teati, siis on nimi unustatud. Viis on loo
dud ühehäälsena, tavaliselt pole autor võimelinegi saadet kirjuta
ma, see on tehtud kas kellegi teise poolt või improviseeritakse juur
de. Originaalnootide puudumise läbi kontrollimatuna muutub ka viis ise.” *
* Tsitaat Z. Kodály artiklist "Ungari rahvamuusika” (’’Muusikaleksikon”).
Selliste laulude loojateks olid Ungaris Szentirmay, Simonffy, Bankó, F ráterja teised.
Küla rahvamuusikat, teiste sõnadega talupojamuusikat, võiks kõige üldisemalt määratleda järgmiselt:
Talupojamuusikaks kõige laiemas mõttes nimetame kõiki neid vii
se, mis on levinud teatud talupoegade hulgas (või olid seal levinud) ja mis on talupoegade muusikatunde intuitiivseks väljendusvormiks.
Lisaks tuleb määratleda ka mõiste talupojad. Folkloori seisuko
hast peame talupoegadeks rahva seda tootmisega seotud osa, mis rahuldab oma vaimseid ja füüsilisi vajadusi traditsioonidele vasta
valt või selliste võõraste vormidega, mis vastavalt tema vaimsele seisundile on intuitiivselt ümber kujundatud.
Kõige olulisem järgneb aga nüüd. Talupojamuusikas saab vähe
masti Ida-Euroopas eraldada selgepiirilise osa, mis on talupoja- muusika kitsamas mõttes. Seda on võimalik defineerida juba palju täpsemalt. Kitsamas mõttes talupojamuusikaks nimetame laule, mis kuuluvad ühe või mitme tervikliku stiili juurde. Teiste sõnade
ga: kitsamas mõttes mõistetud talupojamuusika moodustavad ar
vukad ühesuguse iseloomu ja ülesehitusega laulud.
Kogu talupojamuusikas on olulisim just see osa, mida saab sel
gepiiriliselt eristada rahvalikest lauludest. Selle osa väärtus on võrreldamatult suurem kui rahvalikel lauludel. Ja see on põhjus, miks kitsamas mõttes mõistetud talupojamuusika on mõnel maal avaldanud professionaalsele muusikale sellist mõju.
Mul pole siin võimalik rääkida kitsamas mõttes mõistetud talu
pojamuusika ja rahvalike laulude erinevustest, pole võimalik rää
kida, miks kitsamas mõttes mõistetud talupojamuusika on seda
võrd hinnalisem. Piisab sellest, kui ütlen, et selline muusika pole tegelikult mitte midagi muud, kui linnakultuurist mõjutamata ini
mestes intuitiivselt toimiva loodusliku jõu muundumise tulemus.
Nendes lauludes leiab kehastuse kõige täiuslikum kunstiline tase. Tegemist on parimate näidetega, kuidas kõige väiksemas vor
mis, kõige tagasihoidlikumate vahenditega saab muusikalist mõtet kõige täiuslikumalt väljendada.
Ma ei saa muidugi salata, et neid laule hindavad suhteliselt vä
hesed. Suurem osa õppinud muusikutest — tunnistagem üles: kon
servatiivne osa — mitte ainult, et ei hinda, vaid otse põlgab sellist muusikat. Mis on ka väga loomulik. Sest kes on tavapäraste šab
loonide ori, see kvalifitseerib loomulikult kõik vähegi šabloonist erineva mõistmatuks ja mõttetuks. Ei mõista isegi lihtsat, selget ja vahetut viisi, kui see ei sobi kokku tema poolt kujuteldavaga. Kui
kutselise või amatöörmuusiku muusikaline mõtlemine piirdub üks
nes toonika ja dominantkolmkõlaga, siis kuidas saakski selline ini
mene orienteeruda primitiivsetes viisides, milles harmoonia mõt
tes dominant üldsegi puudub. Selliste inimeste hingele on palju lä
hedasem rahvalik laul, sest rahvalike laulude loojad pole kunagi vältinud šabloonseid ja kulunud väljendusvahendeid.
Olen siiani korduvalt kasutanud väljendeid talupojamuusika ja primitiivne muusika. Ärge saage valesti aru: ma ei kasuta neid sõ
nu hoopiski mitte halvustavas tähenduses. Hoopis vastupidi, tahan selliste täienditega juhtida tähelepanu ürgsele, puhtale, lihtsale.
*
Professionaalses muusikas on alati esinenud rahvam uusika mõjusid. Et mitte minna liiga kaugele ning vaevu tuntud aegadeni, siis piisab, kui mõtleme koraaliviiside osale Bachi muusikas.
XVII ja XVIII sajandi pastoraalid ja müsetid pole tegelikult mitte midagi muud kui tollase rahvamuusika imitatsioonid toru
pilli või lautoga.
On üldtuntud, kuidas Viini klassikud olid altid rahvamuusika mõjutustele. Näiteks Beethoveni ’’Pastoraalses sümfoonias” on I osa peateema lõunaslaavi tantsuviis. Ilmselt kuulis Beethoven se
da torupillipuhujatelt, võib-olla just Lääne-Ungaris. Igatahes vii
tab torupillimuusikale kohe I osa algul ostinatole sarnanev kordus kaheksal korral.
Teadlikult või kavatsetult võtsid rahvamuusika mõjud vastu alles XIX sajandi nn. rahvuslikud heliloojad. Seda teed alustas Liszt ungari rapsoodiatega ja Chopin poloneeside ning teiste poola- päraste teostega, jätkasid Grieg, Smetana, Dvorak ning vene heli
loojad, kes oma teostes rahvuslikku joont veelgi enam rõhutasid.
Tollal ei tehtud rahvusliku muusika ja kitsamas mõttes mõiste
tud talupojamuusika vahel üldse vahet. Kasutati mõlemat allikat, johtuvalt sellest, kes millisele allikale lähemal oli.
Mul pole vaja öeldagi, et rahvalik muusika oli tollal palju ligi
pääsetavana . Etnograafia ja folkloor olid tol perioodil veel embrüo
naalses staadiumis, huvi talupojakultuuri vastu eksisteeris väga vähesel määral.
Teine erinevus tänapäeva ja XIX sajandi vahel oli see, et rahva
muusika mõju ilmnes tollal suuremas osas ainult väliselt: piirduti motiivide, rütmi, fiorituuride ülevõtmisega.
Teadlik ja ühemõtteline süvenemine talupojamuusikasse on iseloomulik alles XX sajandi algusele.
Möödunud sajandi teise poole heliloojatest on Mussorgski ai
nus, kes võttis talupojamuusika omaks täiel määral ning oli seega, nagu kombeks öelda, oma ajast ees. XIX sajandi teistele rahvusli
kele heliloojatele, vähesed erandid välja arvatud, andis piisavalt impulsse Idamaade ja Põhjamaade rahvalik muusika. Muidugi, selles muusikas oli üksjagu omapära, mis Läänemaade profession
aalses muusikas seni oli puudunud, kuid nagu ma juba ütlesin, se
gunes see sealse šabloonse, romantilise sentimentalismiga. Samal ajal oli sealt puudu primitiivsuse häirimatu värskus, see nähtus, mida praegu tahetakse kvalifitseerida kui asjalikkust ja mida mina nimetaksin sentimentalismi puudumiseks.
BÉLA BARTÓK