Béla Bartók saab juhtida Ameerika muusikaelu tähelepanu tä
napäeval palju huvitavamatele probleemidele kui ükski teine kaas
aegsetest heliloojatest. Ameerika helilooja, kes nagu temagi soovib luua rahvuslikku kunsti ja soovib oma maa rahvamuusika kasuta
misega tagada endale rahvuslikku identiteeti, kunstiküpsust ja sõl
tumatust, läheneb Béla Bartóki muusikale kui järgimisväärsele näitele. Koos Kodály’ga ehitas Béla Bartók rahvamuusikale toetu
des üles ungari professionaalse muusika. Seepärast küsimegi, kas võivad ka ameerika heliloojad jõuda selliste viljakate tulemusteni, kui nemadki lähevad mööda sama teed.
See polegi nii lihtne küsimus. Tähtsaim on, et helilooja tabaks rahvamuusika vaimu, et see imbuks tema iseloomu, mõjutaks heli
looja eksistentsi ja vaateid täiel määral.
Kodumaine muusikakeel peab saama heliloojale sama loomuli
kuks nagu ta emakeel. Noorema kultuuriga maades mõjub muusi
kaline kasvatus just vastupidiselt. Tundub üsna iseenesest mõiste
tavana, et õppetöös kasutatakse vanemat, kristalliseerunud, ehkki samal ajal võõrast materjali. Tõelise kodumaise stiili väljakujune
mise suurimaks takistuseks on just see.
Näiteks polnud Ungaris kuni kõige viimase ajani tõelist rah vuslikku professionaalset muusikat. See ei saanud teisiti ollagi, kuna valitsejad olid enam kui kolme sajandi jooksul olnud võõrad
— kõigepealt türklased, siis austerlased. Poliitiline ebastabiilsus ning segadus kultuurivaldkonnas pole teatud kunstiliigi kujunemi
sel kõige soodsamaks pinnaseks. Võimalus selleks tekkis Ungaris alles möödunud sajandi algul. Võiks öelda, et ungari muusika sai alguse Lisztist. Sündimise seisukohast polnud tem a tingimused aga soodsad, ka ei osanud ta ungari keelt.
Kaasajal iseloomustab ka kõige pisemaid riike soov luua rah
vuslikku kunsti. Või peaks ütlema, et iseloomustas, kuna sõda on pühkinud kõik sellised püüdlused pikaks ajaks minema. Kuid väik
seid riike on palju ja häid heliloojaid vähe — ühel sajandil sünnib neid kõigest kümme-viisteist. Seepärast pole võimalik, et igal väik
sel maal eksisteeriks suur rahvuslik muusikakunst. Lõppude lõ
puks sõltub alati helilooja jõust, tahtest ning isikusest, kas tema kodumaa kantakse või ei kanta muusikamaailma kaardile, mingit muud võimalust selleks pole.
Ameerika Ühendriikides nõuab rahvusliku iseloomu ning tun
demaailma väljendamine palju suuremaid pingutusi. Siin on segu
nenud palju traditsioone, mis viib helilooja segadusse — enam ei teata, mis on tõeliselt traditsiooniline. Kuid võib kujutada sedagi, et mõni maa suudab ka ilma rahvusliku aluseta luua iseseisva stii
li. Kui kord ilmuks välja neli-viis ameerika heliloojat, kelle puhul võiks täheldada teistel puuduvaid ühiseid jooni, võiks nende loo
mingust saada rahvusliku heliloomingu alus.
Bartóki äärmiselt väärtuslike väljaannete, raamatute ja uuri
muste seas ootab seni veel ikka kirjastamist tema viimane toes, suu
re kogumistöö tulemus ’’Türgi rahvamuusika”. Miks te hakkasite te
gelema türgi muusikaga?
Olin esimene, kes korjas enam kui 3000 rumeenia rahvalaulu.
Mul oh hea meel, et nüüdseks on mulle sel alal mõned noored järg
lased tekkinud. Pean tõdema, et ungari, slovaki ja rumeenia rahva
muusikas on palju ühisjooni. Kuid vaatamata vastastikustele mõ
judele on iga maa rahvamuusikal olemas ka omapära. Seoste uuri
mine annab võimaluse vaadata, mis teatud aladel on tõeliselt oma ja mis on kihistuselement. Kuna nende alade keeltes on teatud tür- gipärane moment mulle alati selgitamatuks mõistatuseks jäänud, siis viis see mõte mind uurima türgi rahvamuusikat.
Juba ammu on teada, et soomeugrilased ja türgi rahvad olid omavahel seotud. Soome-ugri on ainult keeleteaduslik termin, mis hõlmab üksteisest nii kaugel elavaid inimesi: kaugel põhjas elavaid soomlasi, lõunas asuvaid ungarlasi, kirdes Siberis elavaid rahvaid.
Ajalooteadus on fikseerinud, et IX sajandil Ungarisse jõudnud ka
heksast hõimust olid seitse ungarlased ja üks türgi päritolu, oluli
sel määral olid türklastega segunenud ka ungari hõimud. X sajan
dil kasutasid ungari ülikud türgi keelt. Ehkki türklased valitsesid Ungaris pooleteisesaja aasta jooksul ka XVI ja XVII sajandil, pol
nud nende aegade mõju enam nii tugev. Meelde tuleb tuletada se
dagi, et meist lõunas elavad bulgaarlased olid algselt türgi päritolu.
Otsisin ühiseid jooni soome-ugri ja türgi rahvaste muusikas kõigepealt Volga ääres elavate rahvaste juures, sealt jõudsingi lõp
pude lõpuks Türgini. Volgamaadelt leidsin tohutult palju seoseid, mis kõik annavad tunnistust türgi rahvaste mõjust soomeugrilas- tele. Tahan rõhutada, et ma ei uurinud Türgis linnade ega külade muusikat, vaid rändavate türklaste muusikat, Nende muusika on tihtipeale mitu tuhat aastat vana, see on praegugi eriliselt puhas ja puutumatu.
Kuidas tuleb heliloojal rahvamuusikat kasutada, rahva meloo- diamaailma väärtusi rakendada?
Õigesti ei toimi see, kes piirdub rahvalaulu fragmentaarse kasu
tamisega või vanade meloodiate imiteerimisega. Väär on ka sellise materjali vägivaldne surumine rahvusvahelise suunitlusega teos
tesse. Tuleb püüelda hoopis rahvamuusikas peituvate muusikalis
te väljendusvahendite täielikule omandamisele nagu mõne keele kõige peenemate nüansside omandamisele. Sellisel kombel oman
datud muusikalist keelt peab helilooja rääkima nii laitm atult, et sellest saaks tema muusikaliste teoste kõige loomulikum väljen
duslaad.
Kuulute koos Schönbergi ja Stravinskiga I maailmasõjale eelne
nud ja järgnenud ajajärgu novaatorite hulka. Tahaksin teada, kui suures osas peate nende muusikute saavutusi revolutsioonilisteks?
1910. aastale järgnenud ajajärku ei saa suures osas üldse revo
lutsiooniliseks pidada. Kunstis on see kujuteldamatu. Kunstis on ainult aeglane või kiire protsess, seega põhiliselt evolutsioon ja mitte revolutsioon.
Mis minusse puutub, siis ma usun, et olen järjekindlalt arene
nud ühes suunas, vähemasti alates umbes 1926. aastast, kui mu teostes on kasutatud rohkem kontrapunkti ja need on tervikuna lihtsamad. Perioodi iseloomustab seegi, et pööran enam tähelepanu tonaalsusele. Varem, aastatel 1918—1924, olid mu teosed palju ra
dikaalsemad ja homofoonilisemad.
Mida küpsem on inimene, seda enam näib temas tekkivat soov olla vahenditega kokkuhoidlikum, olla lihtsam. Ka teiste minu põlvkonna heliloojate samasuguseid püüdlusi võib vist selliselt tõl
gendada. Küpses eas leiame õiged proportsioonid, selle kesktee, kus meie muusikuisiksus leiab parima väljenduse. Noorel heliloojal on kalduvus näidata kõike, mida ta oskab. Kui saaksin oma 1. keel
pillikvarteti uuesti kirjutada, komponeeriksin selle loomulikult
täi-esti teist moodi. Praegu ma näen, mis on seal liigne, kus on Wag- neri-möjutused. Minu seni viimane keelpillikvartett, nr. 5, on oluli
selt isikupärasem teos. Mis puutub helilooja individuaalsesse stiili, siis pole teist selgitust, kui et see peab sündima helilooja sisemu
sest.